Welcome to my life
Elu elamine osutus väsitavamaks kui ma arvasin. Aga väsimus ei ole just üllatav tegur, kui koju sai laekutud kell 7 hommikul. Programm oli Rock Cafe ja üritus oli muidugi tase omaette. Veidi kippus häirima vaid miski 19aastane, kes end külge kleepis ja igasugustele maharaputamiskatsetele adekvaatselt reageerida ei suutnud. Sai alustatud viisakatest vihjetest, perekonnaseisude tutvustamisest ja kadumistrikkide katsetamisest ning lõpetatud otseütlemistega ning koguni sellega, et kaastibinad tüübile seletasid, et jätku tibi rahule, ta ei ole huvitatud. Nagu peaga vastu seina jooksmine. Lõpuks läksid käiku juba plaanid pealkirjaga "Ta mees on siinsamas helipuldis ja kui pahandusi ei taha, siis oleks targem lahkuda". See manööver õnneks töötas ning tüüp lahkus pildilt. Enne seda sai ta siiski võimaluse mind süüdistada selles, et mina olevat temaga ainult mänginud samal ajal kui tema on täiesti siiralt armunud ja kui eriline-eriline ma ikka olen... Asi läks juba sinna äärmusesse, et tegelane hakkas konkreetselt nutma. No mida kuradit... Igal juhul pity fucki ta sellega saavutada ei suutnud ja konkreetselt sai ta ukse taha saadetud.
Helipuldist laekunud "mees" oli selle eest üsna positiivne üllatus. Armas oli ka janca meeldetuletus: "Sa ju tegelikult ei taha teda". Jap, ei taha tõesti. Aga tore, et hoolitsetakse mu eest ja mulle mu enda soove või nende puudumist meenutatakse ;)
Õhtu lõpuks võtsin enda kanda lasteaiakasvataja rolli, kes purupurjus Eimelit kuidagi ellu jätta püüdis. Nimelt oli viimasel soov kõigi ja kõigega kakelda ning arvestades ta olekut, ei oleks seda kaklust just kauaks jätkunud ja ka võitja oleks olnud kindlalt vastaste leerist. Seega, Eimel käekõrvale, jutt sellest, kuidas need kõik on minu sõbrad ja minu sõpradega ta ju kakelda ei taha. Ja loomulikult lähen ma temaga napsu võtma aga alles homme, sest täna on vaja teda kenasti koju tuttu saata. Taksos jõudis ta juba enesehaletsemiseni ning minu õla najal tihkuvalt meesterahvalt sain ma siis kuulda kuivõrd perses ta elu ikka on. Aga kodu ukse ees sai ta maha pandud ja paistis, et ta jõudis isegi kenasti uksest sisse.
Helipuldist laekunud "mees" oli selle eest üsna positiivne üllatus. Armas oli ka janca meeldetuletus: "Sa ju tegelikult ei taha teda". Jap, ei taha tõesti. Aga tore, et hoolitsetakse mu eest ja mulle mu enda soove või nende puudumist meenutatakse ;)
Õhtu lõpuks võtsin enda kanda lasteaiakasvataja rolli, kes purupurjus Eimelit kuidagi ellu jätta püüdis. Nimelt oli viimasel soov kõigi ja kõigega kakelda ning arvestades ta olekut, ei oleks seda kaklust just kauaks jätkunud ja ka võitja oleks olnud kindlalt vastaste leerist. Seega, Eimel käekõrvale, jutt sellest, kuidas need kõik on minu sõbrad ja minu sõpradega ta ju kakelda ei taha. Ja loomulikult lähen ma temaga napsu võtma aga alles homme, sest täna on vaja teda kenasti koju tuttu saata. Taksos jõudis ta juba enesehaletsemiseni ning minu õla najal tihkuvalt meesterahvalt sain ma siis kuulda kuivõrd perses ta elu ikka on. Aga kodu ukse ees sai ta maha pandud ja paistis, et ta jõudis isegi kenasti uksest sisse.
2 Comments:
Jajah, äärmiselt hoolitsev sõbranna as to Sa-ei-taha-ju-teda. Vabandust!;)
By Esme Kassak, at 15:31
No see oli lihtsalt niivõrd armas ja hoolitsev ;)
By oliüks, at 17:42
Postita kommentaar
<< Home