peod, kuhu ma ei ole kutsutud

Need peod toimuvad just siis, kui ma ei saa endaga kuigi hästi läbi. Just siis, kui oleks vaja suurt seltskonda enda ümber, kus vähemasti miski või keski toimiks egoboostivalt. Need peod ei toimu kunagi minu teadmata. Ohei, nendest pasundab igaüks, kes on sinna kutsutud. Ja siis need kohmetud pilgud ja konarlikud nendingud, et nojah, nad kindlasti unustasid. Loomulikult nad unustasid, selles ma ei kahtlegi. Aga mida head ma selles peaksin nägema? Ma pigem loodaks, et ma olin vähemasti teine, kelle kohta nad kindlalt nentisid, et teda ei kutsu. Vot see oleks juba miskit. Aga mingi lihtlabane unustamine? No see on juba kordi nõmedam kui kutsumata kohale minna ja ennast meelde tuletada.

Kõige hullem on see, et oleks mind kutsutud, siis ma ilmselt mõtleks pikalt, kas ma ikka tahan sinna minna. Ei, ma ei ütle seda enda lohutuseks. Ei ole hapud viinamarjad. Ma ei näita sellega isegi välja suhtumist kutsumata jätmise kohta. Ma lihtsalt nendin oma nõmedust. Mis muu see oleks, kui pidu muutub kohaleminemisväärseks vaid seetõttu, et mind kutsutud ei ole.

Egas midagi, tuleb teha oma pidu ja oma seltskonnaga. Ja ma kutsun nemad kah. Sest ma ei saa neid ju unustada. See oleks juba meelega mittekutsumine ja seda ma neile ei kingi.