Ikka viin-viin-viin....

Üsna raske esmaspäevahommik. Eilne õhtu sai nimelt ära saadetud osakonna jõulupeo tähe all. Programmiks pelmeenid, viin ja hapukurk Troikas. Ja ühte neist oli küll rohkem kui teisi.

Traditsioon "kirjuta kolleegist luuletus" on väärt edasi elama. Niipalju nalja ei ole ammu saanud. Näiteks katkeid minust kirjutatust:

Võib Suviste või veel mõni mees
ju arvata, et on ingel ta ees.
Okei - see olla võib välispind,
kuid kui uskuda nii, siis on sellel ka hind.

Parim ses loos ongi just see,
et tõelise paugu saab iga mees,
kes siledat pinda vaatlema jääb
ning naks - tal "seljale väänatud käed!"

Me tutvuse alguses esmane: WAU!
(... ja seda ei usuks ka Peeter Saul...)
nojah, see kõlas, kui Oliüht nähti
SIGARET näpus, vaatamas tähti...

Selle ingli-vihjega mõtlesin seda, et muidugi oledki ingel, ainult väikese lisaväärtusega. See seisneb iroonilises ellusuhtumises (seda ju tavalistel inglitel ei ole), mis ei ilmne esimese mulje põhjal. Ja mõnele juhmimale ei pruugi see üldse kohale jõuda.

Tobenaljakas aga ikkagi armas. Kaheksa salmi jagu armas :)