Hoia tervist nooruses ja au vanaduses

Igasugu sugulastest ajendatuna olen hakanud viimasel ajal mõtlema sellest, milline olen mina vanana. Kas ma muutun vastikuks väiklaseks kibestunud vanainimeseks? Kas ma täidan oma päevi virisemise ja seebiseriaalidega? Kas ma olen kadedusest roheline, kui mu ümberkondsetel läheb paremini kui mul? Kas ma eeldan, et mu lastel-lastelastel ei ole oma eluga midagi paremat teha, kui käia minu virisemist kuulamas...

Lohutav on see, et on olemas ka igati vahvaid vanainimesi. Neid, kes kasutavad oma pensioniaega, et tegeleda sellega, milleks kunagi varem aega ei ole olnud. Need, kes lähevad pensionäride päevakeskustes siidimaali kursustele, kes jalutavad metsas, et korjata esimesi sinililli. Nende päevad ei koosne virinast ja halast kehtiva riigikorra vastu. Nad lähevad oma lastelastega kelgutama ja koovad neile pikkadel sügisõhtutel sooje sokke ja käpikuid. Nad õpivad selgeks mõne võõrkeele vaid sellepärast, et see keel kõlab vahvalt.

Vananemine mind ei hirmuta. Mõte kortsudest ja hallidest juustest ei pane mu keha kattuma külma higiga. Vanad inimesed võivad olla tõeliselt ilusad. Aga kui sinna juurde käib ülalmainitud väiklus ja kibestumine, eluõhtu lihtsalt virisedes möödasaatmine... See on midagi sellist, mis paneb mind lootma, et mõne aja pärast saab Pipi väänikupille juba igast apteegist.