Pessimiste saab ainult meeldivalt üllatada

Tänahommikune ohoo-elamus oleks mu peaaegu toolilt maha pühkinud.

Otsustasin üle saada oma ilmselt kaasasündinud hirmust valgete kitlite ees ja panna kinni aja nahaarstile. Selgelt meeles see, kuidas ma mõnda aega tagasi polikliiniku ooteliinil veerandtunniste osadena kõik populaarsemad üheksakümnendate ballaadid ära kuulasin, võtsin telefonitoru täpselt kell 8 hommikul ning valisin numbri. Esimesel üritusel number kinni. Pole viga, proovime uuesti. Kui torust kostus kutsuv toon, kontrollisin ehmatusega üle, ega ma kogemata numbriga ei eksinud. Paistis küll õige number olevat, hetke pärast teatas seda mulle ka reibas (!) naisterahvahääl. Kurtsin oma mure talle ära ning ootasin reaktsiooni, et me tegeleme haigete inimeste ravimisega, mitte väljamõeldud pseudoprobleemidega. Seda ei tulnud. Küsiti hoopis, millal mulle sobiks arsti juurde tulla. Selgelt meeles see, kuidas silmaarstile pakuti mulle numbrit kolme kuu pärast, küsisin ettevaatlikult, mis neil mulle pakkuda on. Viisaka häälega naisterahvas telefoniliini teises otsas teatas, et kahjuks on tänaseks pakkuda ainult kolm aega. (Mida???? Te mõtlete tänaseks nagu sel aastal?) Sõbralikult seletati mulle ära ka see, et ma enne vastuvõttu astuksin läbi registratuurist, võtaksin kaasa isikut tõendava dokumendi ja 50 krooni ning saadud kviitungi kindlasti alles hoiaksin, kuna see kehtivat kolm kuud. Lõpetuseks sooviti mulle veel meeldivat päeva.

Mis toimub? Kas teeninduskultuur jõudis meie meditsiiniasutuste registratuuridesse? Kas eriarstide järjekorrad on läinud kõige kaduva teed? Kas mu tööandja ei maksagi sotsmaksu selle eest, et ma kuude kaupa arstijärjekorda ootan? Ma ei ole vist siiani sellest päriselt toibunud.