Hakkama saadud... niivõrd-kuivõrd

Probleemidel on omadus saada lahendatud või laheneda iseenesest. Kuigi... kummalistel viisidel.

Koolitöö tegin hambad ristis ära. Käisin ka seda kaitsmas. Ei tekkinud mingit vabanemise tunnet, pigem trots ja pettumine. Asi ei ole hindes, sellest on mul üsna ükskõik ja C+ ei ole mitte halb hinne (kuigi see "pluss" seal on küll äärmiselt vajalik). Küsimus on lihtsalt selles, et kui mina olen vaeva näinud, siis ma eeldan, et minu töö hindaja võtab vaevaks kasvõi diagonaalis töö läbi lugeda. Aga seda õnne ei olnud. Õppejõud lehitses töö läbi ning kommentaarid olid järgmised:
1. olin kogemata tituleerinud õppejõu dotsendi asemel doktoriks;
2. sisukorras olid numbri ja teema vahelt puudu tühikud;
3. töö ei olnud vormindatud blokkstiilis vaid "align left"
4. puudusid leheküljenumbrid;
5. sissejuhatus oli liiga pikk;
6. üks kirjaviga;
7. 1998. aasta andmed on liiga aegunud (olgugi, et need olin toonud töösse sisse võrdlusandmeteks 2008. aasta omadega ning et prognoosida 2018. aastat)
8. Kasutatud kirjanduse loetelu ei olnud alfabeetilises järjekorras.

MITTE ÜHTEGI SISULIST KOMMENTAARI! Ma tean, et vormistamine on tähtis ja teatavaid reegleid ikkagi peab järgima. Aga nii anaalselt ainult seda taga ajada... nomaitea. Järgmine kord pööran siis põhirõhu vormistusele ja kirjutan punamütsikese muinasjuttu?

Aga noh, õnneks ei pea sügiseni selliste asjade pärast enam muretsema.

Teine mure, mis seotud lapse märkustega, lahenes ka iseenesest. Laps ei saa sel kooliaastal enam ühtegi märkust. Täpsemalt öeldes algas tal isegi koolivaheaeg. Nimelt murdis ta reedel jalaluu ja ei saa sel õppeaastal rohkem kooli minna.

Kummaline huumorimeel on kellelgi seal ülemisel korrusel.