See ei saa tegelikult minuga juhtu

Varahommik kontoris. Lähen toon endale tassikese kohvi. Ehk aitab kaasa ärkamisele ja võimalik, et leevendab pisut kurguvalu. Kohvitass käes, longin trepist alla toa poole. Astun sammu, astun kaks... plärts. Ei, see ei olnud kohvitass, mis maha plärtsatas. Mina kõigest. Koos kohvitassiga. Kukkusin kõige lihtlabasemalt trepist alla. Ja kui juba kukkuda, siis ikka korralikult. Nii oma viie-kuue astme jagu. Ja see on kindlasti seotud mingite füüsikasedustega, et ma sellejuures üleni kohviseks sain. Suuremaid traumasid ja kolmanda astme põletushaavu endal ei tähelda aga peopesad valutavad ning põlved näitavad märke sininemisest. Seelikud, teiega näeme paari-kolme nädala pärast. Soe ja märg hakkab tasapisi muutuma külmaks ja märjaks. Tuleb tunnistada, et see on ebamugav.