Valgekitlisündroomi süvenemine

Eilne meditsiiniüllatuste jada lõppes polikliiniku uksest sisse astumisel. Torssis riietehoiutädilt sain riielda, et mu mantlil riputamistrippi ei ole. Registratuuri klaasi taga istuv naisterahvas kirjutas mulle tubli 10 minutit kaarti ja arvet välja ning sellega lõpetanult teatas hapult, et olen arsti juurde hiljaks jäänud. Ausaltvõi? Mis talle küll selle mõtte andis? Kas see võis olla asjaolu, et ma kogu see 10 minutit närviliselt kella vaatasin?

Arst loomulikult oli viisakus ise. Kui ma hästikasvatatud inimese kombel vabandasin hilinemise pärast, ei saanud ma vastuseks mitte ühtegi sõna. Lihtsalt külm vaikus. Täpselt sama vastuse sain ma enda mure ära kurtmisele. Ausõna, ma olen igati igasuguste integratsiooniprojektide poolt aga ma olen ka täiesti veenudnud, et suhtlemis-väljakutsega inimesed ei peaks töötama arstidena.