Väike leedutripp

Leedust terve nahaga tagasi. Ilm oli ilus ja laupäeval jalutasin lausa paljaste õlgadega mööda Vilniust ringi. Poodides sai viibitud ja ringi jalutatud tiba rohkem, kui mu vaesed väikesed jalakesed tavaliselt kolme päeva jooksul on harjunud läbima.

Vilniuse vanalinna küljeall leitud öömaja oli igati viks ja viisakas, mugav isegi. Ning stiilse vanalinna sobiva sisustusega olid nad ka kümnesse pannud. Öömaja hoovis, kuhu autot parkida saab, olid nad küll mööda pannud poolkuu-kujuliste betoonist lillepottidega, millest ühega auto esimene nurk natuke liiga lähedalt tutvust tegi. (Jumal tänatud, see ei olnud mina, kes roolis oli :P) Väske ühendus sai avastatud alles hommikul, kui auto esispoileris oli tugevama meesterahva labakäe suurune sügav mõlk. Noh, mis siis ikka. Juhtub ka parimates perekondades ning reisituju see eriti ei rikkunud. (See siin vist sisaliku hiljutiheietatud tegelike väärtuste teema.) Pigem pani itsitama, et auto see pool sai kohe palju voolujoonelisemaks ja tuuletakistus vähenes. Paari tunni pärast tegi aga auto meile pisikese üllatuse- mõlk oli kadunud ning seda jäid meenutama vaid paar pisikest kriimu. Iseparanev auto?

Teeninduskultuuriga on Leedus kindlasti midagi kummalist toimumas. Vilniuse kesklinnas, täpsemalt raekoja kõrval, asus täiesti tavaline pubi. Selline, nagu nad vanalinnades ikka kipuvad olema- mitte midagi erilist, lihtsalt koht, kuhu sa õhtul sisse astud, et klaasikest õlut juua. Noh, see oli vähemasti meie eesmärk.

Koha üks omapära jäi silma juba päeval, kui sai sinna korra sisse põigatud, et nende tualettruumi kasutada. Viimatinimetet' ruumi viis nii madal uks, et sisenemiseks pidi kükakile laskuma (no ütleme meeter kõrgust) ja sedasi mõned head meetrid edasi ronima, kuni end uuesti sirgeks sai ajada.

Õhtul astusime siis pubisse sisse, et juua üks õlu ja mõelda, mida edasi teha. Teenindajatibinas juhatas meid lauda, tõi menüüd ja lahkus hetkeks. Mõne aja pärast võttis meie tellimused ja kadus. Hetke pärast ligines teine teenindaja, kes omakorda soovis meilt tellimust saada. Seletasime kenasti, et me juba tellisime. Õlgu kehitades lahkuti. Siis tuli teine... ja siis kolmas... ja siis neljas ettekandja. Kõik tahtsid, et me oma tellimuse esitaksime. Pooled said meist aru, pooled mitte. Hirmuga vaatasime juba liginevat viiendat ettekandjat. Õnneks tema meid tülitama ei tulnud. Kusjuures, asutus oli puupüsti kliente täis. Tea, kas kõik neist said selle kohtlemise osaliseks? Et iga ettekandja käib läbi kõik lauad, et keegi vahele ei jääks? Ja arve maksmisel kordus kogu ring. Ühelt küsisime arvet, teine tõi arve, kolmas võttis kaardi ja läks sellega leti taha, siis tuli teine tagasi uurima, et kas me siis tema toodud arve ära ka maksame... Tüütu on väga understatement.

Kui ma enne lahkumist veel selle koha tualettruumis ära tahtsin käia, avastasin enda meeldivaks üllatuseks, et ruumi teises otsas on täiesti normaalmõõdus wc-uksed. Üllatus taandus ahastuseks, kui ma sisse astudes avastasin, et samm veel ja ma oleks tõesti sisse astunud. Nimelt puudus selles ruumis pott. Olemas olid kaks traditsioonilist jalakohta ja auk põrandas. No comments... ja sealt ma kiirelt tagurpidi välja ka tulin.