Bad day

Nädalavahetusel töötamine on kuradist ja juba ainuüksi selle plaanimine tekitab suure karmavõla.

Task: Otsida välja teatud kassettidelt (paljupalju betasid) konkreetsed kohad. Ei midagi ületamatut.

Jõuan tööle ja märkan, et kaasas ei ole ühtegi suitsu. Mis siis muud, riidesse ning lähima seina seest raha võtma ning putkast suitsu ostma. Putkatretilt naasedes tabab mind järgmine üllatus. Tuld ka ei ole ju. Nojah, teine ring putkani. Seekord õnneks sularahaautomaadi külastamisest pääsen. Tikkudega relvastatult jõuan tagasi kontoorasse. Suits tehtud, aeg töö kallale asuda.

Läbivaatusruumi võti kolleegi sahtlis. Kenasti lipik taga, et just õige ukse see võti avab. Kassetihunnik kaelasse ja marsin läbivaatusse. Aga võtmekesel on hoopis muud plaanid, millest üks mulle suuremat meelehärmi valmistab. Nimelt kavatseb võti kuuluda hoopis teisele lukule. Nendin, et lukke on vahetatud ja trambin tulivihasena oma kassetivirnaga tuppa tagasi. Siis tuleb kaval mõte, kust veel võiks vajalikku võtit leida. Tehtud-mõeldud-leitud-keeratud-lahtikeeratud. Vutt-vutt tuppa tagasi, kassetid sülle ja läbivaatusse. Betamakk käitub nagu korralikule makile kohane. Telekas käitub nagu korralikule telekale kohane. Aga omavahel nad ei suhtestu. Olenemata kanalist näitab telekas mulle aina tihenevat lumesadu.

Tulem: Tulivihane mina. Hunnik kassette. Mitte ühtegi väljaotsitud kohta.

Moraal: Ära käi nädalavahetustel tööl.