Kondiiter-korstnapühkija

Alles paar päeva tagasi ironiseerisin sisaliktibi ÜKT-kuulutuste peale, et varsti otsib ta lisaks karvastele kätele ja kruvidega itimeestele ka stiilitunnetusega korstnapühkijat. Siiani ei ole otsinud. Aga paistab, et mina leidsin. Nimelt oli eile uksele tekkinud kiri allkirjaga "Teie korstnapühkija". Igasugu kirjakeste lõpust lugema hakkamine ei ole vist väga tervislik, kuna viiekordse keskküttega paneelmaja uksel korstnapühkija teate nägemine võib maailmapilti kõigutada küll. Lähemal tutvumisel sain teada, et nimetet' ametimees puhastab täna meie ventilatsioonišahtisid. Igaks juhuks oli juures ka "kondaktnummer". Kui kellelgi peaks korstnapühkija teenuseid vaja olema, siis võin talle reklaami teha :)

Eile õhtul sai siis tuttavate lapsuke üle vaadatud. Päris pisike oli aga tatimullide puhumine oli küll juba peensusteni selge.

Ahjaa. Kuna külla minemisega läks veidi kiireks, siis lippasime läbi Grossi poest, kust haarasime kaasa tordi. Kõigepealt ajas ihukarvad püsti kassapidaja äärmiselt ründaval toonil esitatud "deset sent jest?". Ja järgmine ebameeldiv üllatus selletabas meid siis, kui tort lahti lõigatud ja taldrikutele tõstetud. Kui üks sööjatest leidis, et see maitseb nagu roheline seep, siis kõik ülejäänud jagasid arvamust, et tordi valmistaja on ilmselt joonud Vana Tallinnat ja selle siis mõne aja pärast torti oksendanud. Esimesest suutäiest kaugemale ei jõudnud keegi ja tort rändas suures kaares prügikasti. Midagi nii jälki ei ole ma elus proovinud. Sellest poest siis edaspidi suure kaarega mööda.