"Vaata kui ilusad taldrikud ma sulle kõrvale panin..."

Kas kunagi olid taldrikud-tassid ja keraamilised kausikesed räigelt defitsiitne kaup? Et neid pidi võimalusel serviisidekaupa kokku kahmama? Minu arunatukesse mahub see, kui inimestel on kodus parimal juhul kaks komplekti lauanõusid - igapäevased ja pidulikumad. Ma ise kipun küll väga edukalt ühega läbi ajama aga see selleks. Ehk siis kaks on aksepteeritav. Aga kakskümmend eriti nagu ei ole. Ja ei mahu ka mulle pähe see, miks peaksin mina teiste inimeste jubedaid nõukaaegseid praetaldrikuid endale tahtma. Eriti veel siis, kui taldrikutel figureerivad vene rahvarõivais lustakad tantsijad. Aga just sellised oli üks vanema generatsiooni sugulane minu jaoks kõrvale pannud. Viisakalt sai tutvustatud teda oma köögikappide hetkeolukorraga, mida saab kokku võtta sõnaga "vähe". Ehk siis minu elamises ei ole ruumi kuuele taldrikule :) Olen ma tõesti jätnud mulje, et ma einestan kodus eilselt ajalehelt...

Homme peaks uue neljarattalise kätte saama. Enne võiks vist vana auto panipaigad tühjendada, mille käigus selgub kindlasti nii mõnigi üllatus (oi, kas mul tõesti oli kolm vihmavarju, kaks pakki plastikkahvleid, ühed vahetusjalanõud ja šampoonipudel pagasnikus?).