Mukovistsidoos

Kui ma paariaastaselt kopsupõletikku põdesin ja Pärnu üliagarad arstid mind selle peale haiglasse isoleeritud palatisse panid, sain ma sealt kaasa diagnoosi mukovistsidoos. Ma olen üsna veendunud, et minul oli sellest toona üsna ükskõik aga mu vaene ema pidi saama teada, et tegemist on ravimatu haigusega, mis mulle just väga palju elulootust ei anna. Tallinnas naersid kõik arstid selle diagnoosi peale ja ütlesid, et tegemist on väga "populaarse" haigusega, mida pärnakad meeleldi diagnoosivad.

Eile lapsele köharohtu andes lugesin selle haiguse välja ka köharohu infolehelt ja tekkis huvi, mis haigus see siis ometigi on, mida ma juba sünnist saadik põdevat. Ja olgu neetud see internet. Sain teada, et tegemist on kõige sagedasema eluiga lühendava geneetilise haigusega valgel rassil. Teisisõnu tsüstiline fibroos. Selle põdejate keskmine eluiga on 31 aastat. Sümptome uurides selgus, et rõhuvat enamust neist mul siiski ei ole. Aga mõni ikka. Traditsiooniliselt on mul muidugi kõik haigused peale põlvekedra paistetuse ja eriti ägedalt põen maksahaigust, mille põhiline sündroom on üldine vastumeelsus mis tahes töö vastu. Poleks olnud neid Pärnu arste, oleks ma tunduvalt tervem.

Näiteks kunagi oma igati terve ja arenenud lapsega ortopeedi külastades astusin ma kabinetist välja imikuga, kelle puhul on kaheldav, et ta üldse kunagi käima hakkab. Hea, et ma selleks ajaks olin juba diagnooside vastu mingi immuunsuse saavutanud. Laps hakkas käima keskmisest tunduvalt varem ja käib siiamaani. Kujutage ette, isegi jookseb ja hüppab.

Kui tuttav keskealine naisterahvas arstilt selgitust palus, et mida see numbrite jodu tähendab, mis talle just vereproovi vastuselt ette loeti nähvas arst: "Mis tähendab, mis tähendab... verevähki tähendab". Niimoodi võib verevähki surra ilma, et sul seda haigust üldse olekski. Tal ei olnud verevähki ja on suurepärase tervise juures.

Niisiis. Kas ma peaksin oma köhiva lapsega igaks juhuks arstile minema?