Nööbid

Minust on viimasel ajal hakanud lahkuma nööbid. Jakinööbid, mantlinööbid, pluusinööbid, käisenööbid... Mõistaksin seda suurepäraselt, kui sealjuures riided väikseks hakkaksid jääma ja nööbid pingele järele annaksid. Aga pigem on minu ja mu riiete vahele tekkinud paras ports täitmata ruumi. Ja ikka nad lahkuvad ükshaaval. Rotid uppuvalt laevalt?

Kaotatud nööbid on tegelikult lummavad. Kui ma näen maas nööpi, siis on mul alati kiusatus see üles korjata. Kuid siis ma mõtlen enamasti sellele, et kaotajale on see nööp väärtuslik, leidjale on ta lihtsalt üks nööp. See oli osa kellegi riietusest, mida ei tajutud enne, kui ta kadunud oli. Ta sidus mingit osa tervikuks ja olgugi, et omanik teda järjepidevalt iga päev katsus ja nööpis, ei pööratud talle kindlasti piisavalt tähelepanu. Ja nööp lahkus... Siis ma jätan nööbi sinnasamasse. Lootuses, et kaotaja ta sealt jälle üles leiab. Rumal lootus küll. Aga ma ei saa hakata ka seda leidmist takistama.

Eile öösel nägin unes, et leidsin rõdult ämbritäie koerakutsikaid.