Kõigepealt oli suur tühi ja pime auk, millesse ma sammukauguselt vaatasin. Arglikult lähemale nihkudes nägin seal kedagi põhjas. Täpsemal uurimisel selgus, et see olen mina. Kaua ma seal augus olen lamanud? Kui kauaks ma veel sinna jään? Hüüdmine ei aita, kuna ainus, kes kuuleb, on mind ise sinna auku lükanud. Kui ta tahab, siis ta aitab mind ka sealt välja. Kui ei taha, siis on vaid veel lootus, et ta mainib minnes kellelegi midagi mu asukohast. Peaasi, et ta ei seisa niisama julgemata otsusele jõuda. Varsti lihtsalt ei ole seda otsust enam võimalik teha. Liblikad surevad, ükshaaval.