Head uut aastat!

Nii see aasta algas. Ilmselt kuskil Viru keskuse ja Tallinki hotelli vahel. Ja ka mujal samal ajal. Raketid, šampus, raketid, inimesed, raketid, jää, raketid... Emotsioonide susservusser. Ma ei tahtnud sellelt öölt mitte midagi. Ma tahtsin, et aastavahetust ei oleks. Sotsiaalne kohustus. Tehes kramplike liigutusi lõbutsemiseks, veendes küll teisi kuid mitte iseennast. Aga teisiti ka ei oleks osanud. Mõnikord on parem omaette olla aga ma ei oska alati sellest aru saada.

Lugedes aastataguseid postitusi, tuli esimesel korral ahastus peale. Aasta on möödas ja kõik on täpselt samamoodi. Tunded on sama värvi, teemad on samad... Inimesed on samad.

Aga... lugesin korra veel üle. Ja sain aru, et ma loen ennast sinna aega tagasi ja seepärast tunnengi, et kõik on samamoodi. Tegelikult on nende kaheteist kuu jooksul vett merre voolanud piisavalt ning ka minu elus on muutused täiesti toimunud. Olen saavutanud mitmeid asju, mida pidevalt edasi sa lükatud nagu lubade kättesaamine, uuesti kooli sisseastumine, elukoha vahetus, ametiposti vahetus. Need on ju tegelikult päris korralikud sammud. Milliseid muutusi ma veel ootan sellelt aastalt? Uut meest ja teist last või? Võeh.

Ma tahaks oma labiilse närvikava nüüd kappi ära panna, et see mingil rahulikumal hetkel see uuesti välja võtta. Aga praegu ei ole selle ameerika raudtee jaoks ei aega ega jõudu.