Kui sõda, siis sõda. Meil on relvi vaja ja raha.

Kui juba selle asja lahkamiseks siin läks...

Jõuame lapsega koju, saame üleriided just eemaldatud, kui kõlab uksekell. Pahaaimamatult ust avades näen seal oma tulevast eksabikaasat, kes nõuab kohtumist oma lapsega. Temal on vaja lapsega rääkida. Minu küsimused, et miks ja millest, olid esitatud seinale ja minust peaaegu üle astudes suunati laps tema tuppa, kus siis mõnda aega temaga vesteldi. Väljus võidurõõmus issi, kes teatas, et tema rääkis lapsega ja lapsel on ju kõik ok. Aga mina olevat tänase päeva jooksul ikka väga palju sitta kokku keeranud. (Jah, teatasin selle tütarlapse emale, et tema laps minu lapse nähes isaga ameleb.) Ja selgub, et ma mitte ei kaitse oma last vaid lihtsalt armukadetsen. Sest lapsea on ju kõik korras. "Ma küsisin tema käest, kas teda häiris see, et tüdruk seal oli ja ta ütles, et ei". Khm. Me räägime viieaastasest. No ja muud võimalust ei ole, kui et mina olen armukade ja üritan tema "suhet" ära rikkuda.

Armukadeduse olemasoluks on minu teada vaja üsna mitmeid komponente. Omanditunnet kellegi suhtes. Tundeid kellegi suhtes. Konkurentsitunnet. Ma võin küll kohati armukade olla aga no see oleks küll liig mis liig. Kuidas omada mingisuguseid tundeid kellegi vastu, kes su lapsele lihtsalt kõrge kaarega pähe sülitab? Kes sind ähvardab kõige hea ja paremaga? Kes on kaotanud igasuguse kontakti reaalsusega? Kuidas tekiks küll soov sellist inimest omada? No ja last but not least, miks ometi peaks ma tundma konkurentsi 13aastase lapse näol?

Jah, muidugi, lapsega on kõik korras. Laps, kes igale inimesele kilgates uksele vastu jookseb, läks, nähes kes on tulnud, endale ükskõikselt võileiba tegema. Selline ongi ju ühe isa ja lapse normaalne suhe.

Sain kuulda ähvardusi, kuidas mind sellest korterist välja tõstetakse ning siin kenasti koos lapsega elama hakatakse.

Jõuetu viha, hirm lapse pärast. Kes ta selline on, et ta võib siia lihtsalt niisama sisse marssida, korraldada skandaali ja siis minema jalutada? Kõike ainult sellepärast, et tema oma 13aastasega tülli läks. No andke halastust. Sellise käitumise juures ei imesta ma mitte üks põrm, et isegi varateismelised mõistavad, et tegu pole väga adekvaatse isendiga. Hale on vaadata, kuidas msni nimedena vahelduvad "forgive me, my darling, forgive me", "***, ma armastan sind" ja "no ei ole jah kõik avalikkusele arutamiseks".

Ja paraku oli laps pärast seda külaskäiku nii hajevil ja ärritunud, et kukkus trepist alla. Õnneks oli õnnelik õnnetus ja peale paari sinika suuremat kahju ei tekitanud.