Lambipirnide rünnak

Nädalavahetus möödus jälle kord Pärnus. Külm oli. Aga huvitav sellegipoolest.

Reedel käisime lapsepõlvesõbrannaga väljas. Kõigepealt sõime midagi, mida nimetati pizzaks, aga mis maitses nagu juustusai. Stefan on alla käinud, pole midagi teha. Järgmine kord siis teab.

Edasi viis tee meid uude ööklubisse Bravo. Väga külm tee oli. Ja väga kole koht. Ma olen väga mittevägivaldne inimene, aga seltsimees, kes lubas endale seda, et mul õlavarrest nagu kruustangidega kinni võttis ning ei kavatsenudki lahti lasta, oleks peaaegu füüsilise noomituse saanud. Aga ju see siis paistis ka välja, kuna selle mõtte peale taandus ta üsna kiiresti. Kui väljas on ligi 20 kraadi külma ning sees võistlevad kõik naisterahvad selles, kellel on lühem seelik ning avaram dekoltee, siis mul tekib küll hirm eesti rahva jätkusuutlikkuse pärast. Oleks siis, et need jalad-rinnad mingisugust esteetilist naudingut oleks pakkunud. Paraku-paraku, enesekriitika oli koos üleriietega garderoobi jäänud enamikul. Ja sel ajal, kui naisterahvad end eksponeerisid, tegelesid mehed põhiliselt omavahel amelemisega. Kui neid tibinaid vaadata, siis ma ei suuda seda ka neile väga süüks panna... Lahkudes selgus, et ka tibinad olid alla andnud ja vähemalt kaks paari neist suudles trepimademel.

Kui alaealiste eneseotsingud üle tsekatud, siis edasi viis juba tuttavakssaanud tee Mirage'i. Kõvasti vanem ja kergelt meeldivam seltskond paistis seal olevat. Isegi tantsima julgesin minna. Lihased valutavad tantsimisest veel siiani. Ja kokkuvõttes oli päris lõbus sõbrantsiga heietada, et mis oli ja mis tuleb ja kuhu läheb :)

Laupäev oli pigem kodune ja natuke soojem. Istusime emaga köögis, jõime veini ja rääkisime elust ja inimestest. (See on see kavaga üritus, et kõigepealt räägime elust ja siis inimestest.) Inimeste osa sai põnev olema, kuna sain teada nii üht koma teist enda geenipaketist. Ütleme nii, et kui võtta matemaatiliselt, et ma olen pooled oma geenid saanud emalt ja teise poole isalt, siis olen ma vähemalt pooleldi väga kummaline (ja miks mitte ka ohtlik) inimene. Vihjeks niipalju, et kui ma hakkan pilguga asju liigutama ning salapärastel asjaoludel lotoga võitma, siis ei maksa väga alarmeeruda :)

Ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, aga ilmselt on mu ema üks mu parimatest sõbrannadest.

Kui pärast töö jõulupidu oli mu käekotis sinine lambipirn, siis sõbranna leidis laupäeva hommikul enda kotist roosa lambipirni, ühed kindad ja ühe mütsi. Päritolu teadmata.