Liiv on altpoolt vaadatuna ilus ja turvaline.

Nohu-nohu-nohu.

Räägitakse, et distantsilt on kõik ilusam kui tegelikult. Jah, kohati on. Aga kohati on ka selgem, ülevaatlikum. Asjades ülepeakaela sees olles on iga üksikjuhtum asi omaette, uute alguste ja lõppudega. Andes aga endale võimaluse tagasi vaadata, näed seda, kuidas esialgu täiesti eraldiseisvatest ühtedest saavad vältimatu kangekaelsusega kahed. Ja kahtedest omakorda neljad, kaheksad... kujundades halastamatult mustri. Ma tean, ka mustritest annab välja murda. See ei ole kerge ja ei käi üleöö. Ning, mis peamine, nõuab motivatsiooni seda teha. Samuti ka julgust tunnistada. Ja enne, kui ma neid kahte märki nägema ei hakka, ei usu ma ka koekirja muutumisse. Jah, silmuseid on vahele jäänud, muster ei jookse enam nii kindlalt nagu varem. Aga ta ei ole kuhugi kadunud.

Hommikul ärkasin kell 6.59. Edestasin äratust 2 minuti võrra. (Mul on äratus kell 7.01. Enesepettus ilmselt.)

Tööpäeva alustamine klaasikese strohhiga on muidugi soliidsuse tipp. Aga kui ma seda haigusevärki täna maha ei raputa, on nädala teine pool horisontaalne.