Mis hingeelu see siis nüüd olgu? Kõtt! Kassasaad!

Mul on tööl laual kaks arvutit. Minu läppar, mida ma kohusetundlikult mööda ilma ringi vean, ning tööandja lauaarvuti. Suur kast leiab kasutust siis, kui miskipärast väiksem koju või kuhugi mujale jäänud. Ja sellisetes olukordades käitub mu lauaarvuti täiesti ideaalselt. Kõik töötab, on mugav ja puha. Neil puhkudel on mul küsimus, et mis ma sest läpparist ikka vean.

Täna otsustasin oma mittetöötava antiviiruse läpparist välja rookida ja asendada mõne variandiga, millest ka mingisugust tolku oleks. Nagu ikka, suutis selle tegevuse ajal nagu kiuste pugeda arvutisse keegi pahalane, kes edasise töötamise väga vaevarikkaks tegi. Polnudki muud varianti, kui mõningad ussi- ja püssirohud läpparisse siniseid triipe vedama ja lauaraal sisse. Aga võta näpust või kusttahes. Viimane agregaat töötas suurepäraselt mõned hetked ja siis hakkas mind üllatama bluescreenidega. Ja niipalju siis tööst. Ja kus häda kõige suurem, seal häda kõige suurem. Kaks arvutit, mis lähevad lolliks üheaegselt... ei sobi.

Ma saaks aru, kui tegemist oleks kahe inimesega. Ühte vean pidevalt endaga igale poole kaasa. Teist kasutan siis, kui esimene kuhugi maha ununeb. Ja sel ajal on too teine suurepärane kaaslane. Aga tekitame olukorra, kus korraga on kohal mõlemad. Selge see, et streigivad mõlemad. Ja süüdistada saaks ainult iseennast. Vaikselt ja omaette küll.

Aga arvutid ei ole inimesed. Ei ole. On selge? Et oleks armukadetsemine homseks lõpetatud!

Ma ei ole ammu midagi lugenud. See viga nõuaks parandamist. Aga selleks, et rahumeeli lugeda, peaks tekitama mingisuguse positiivse rutiini. Antud ajahetkel on rutiinist asi väga kaugel. See kõik võib küll huvitav olla, aga samas tekitab ka palju ebamäärast loksumist. Ja mõnikord ma tahaks, et mu intuitsioon hoiaks asju rohkem enda teada, mitte ei pilluks detailidesse ulatuvaid pilte siia-sinna.