Teate, alates reede õhtust olen ma tükiks ajaks see päris õnnelik inimene. Seda nimetatakse puhkuseks. Neli nädalat jutti. Tahan, sõidan haapsallu (American Beauty ehk), tahan, ei sõida. Tahan, magan lõunani ja vedelen õhtuni rannas. Vihma sajab? Nojasiis. Siis saab ujuma minna. Hea rahulik, pole palju rahvast ja vette minna ka lihtsam. Sõidan rattaga kaugelekaugele. Võibolla ka tagasi. Ja kõik metsmaasikad otsin üles ja söön ära. Olgu, natuke võin teistele ka jätta. Ahjaa, botaanikaaias käin ka veelkord ära. Valges seekord.

Ja need ei olnud plaanid. Need olid lihtsalt mõtted sellest, mida kõike ma ette võtan oma nelja nädalaga. Mittetäielikud mõtted. Kuuluvad täiendamisele. Jooksvalt.