Rattataa ja rattaga

Olen sattunud mingisugusele spordilainele. Eile õhtul käisin jooksmas. Jah, jooksmas. Ma tavaliselt ei jookse. Juba kooliajal olid igasuguse distantsiga jooksud minu jaoks ülim piin ning korra sain seetõttu põhikoolis ka kehalises kasvatuses suvetööle jääda. Suvetöö seisnes jooksmises, nädal aega pidin iga päev jooksma kaks kilomeetrit. Oi kuidas ma seda jälestasin. Eriti eredalt jäi meelde see, kuidas üks dogiomanik samal ajal oma koera staadionil jalutas ning too mulle kallale tuli. Jah, dogid on muidu minuteadagi täiesti rahumeelsed koerad aga too lihtsalt tuli ja ründas. Õnneks oli suukorv peas aga sellise massiga koer suutis mind pikali joosta küll. Ühesõnaga- jooksmine sakib. Aga eile jooksin. Tubli 20 minutit. Tuleb tunnistada, et küll kiirkõnniga pooleks aga jooksmine oli see sellegipoolest. Ja ma tundsin pärast seda ennast nii elusana, nagu ma pikka aega pole tundnud.

Täna sain kätte oma esimese sünnipäevakingi. Jalgratas. Emme kinkis. Käisime koos välja valimas ja ostmas. See oli muidugi ooper omaette. Vaatasime rattaid ühe ja teise kandi pealt ja siis saabus meie juurde tegelinski, kes hilisemate andmete kohaselt osutus kaupluse juhatajaks. Oli sõbralik, abivalmis, üldse mitte pealetükkiv ja andis asjalikku infot. Nagu üks müüja peab. Tõstis järjest rattaid raamidelt maha ja viis välja, et ma neid proovida saaksin (10cm kontsakingadega, nagu ma parasjagu olin). Lõpuks sai õige ratas välja valitud. Kena naisteraamiga ja suurte ratastega, tumepunane ja ulmemugav. Aga kuna mu õekesel läks parasjagu buss Pärnusse, läks ema teda bussijaama ära viima ning jättis mind veel rattapoodi. Tegin õues suitsu ja poe juhataja tuli mulle seltsiks. Küsis, kas ratas ostetakse mulle koolilõpu puhul. Valgustasin teda, et tegelikult küll sünnipäevaks. 18 pakkus tema. Ma pakkusin vastu 25. Jutu käigus rääkisin välja, et pojale sai ka sünnipäevaks sealtsamast ratas ostetud. Tüüp leidis, et nüüd on vaja ainult abikaasa veel rattapoodi saada, siis on komplekt koos. Avaldasin arvamust, et abikaasad kipuvad arvama, et neli ratast on kindlamad kui kaks ja autoga ringi liiklema. Nõustus. Andis visiitkaardi, juhuks, kui abikaasa peaks ikka julguse kokku võtma ja tahtma katsetada poole vähemate ratastega. Või juhuks, kui "kenad noored naised" tahavad midagi oma uute jalgrataste kohta küsida. Lahkudes kästi abikaasat tervitada ja kindlasti talle edasi öelda, et tal on väga hea maitse.

Kodus paistis see ratas küll mitu korda suurem kui poes. Kuhu ma ta panen nüüd? Aga esimesed tiirud said tehtud ja nenditud, et rattasõit on kohutavalt mõnus. Eriti veel siis, kui nii mõnusad ja ilusa ümbrusega rattateed käeulatuses on.

Viimati oli mul jalgratas lapsepõlves. Kuuendaks sünnipäevaks sain helesinise kokkupandva Desna II-e. Aastakese seisis ja järgmisel sünnipäeval õpetas vanaisa mind sellega sõitma. Sellest ajast saadik olime selle rattaga lahutamatud. Kimasin mööda Pärnut ringi. Kukkusin, sõitsin kraavi, sõitsin kumm kummi vastu suure kolakaga kokku ühe lapsepõlvesõbraga kuna kumbki ei olnud nõus kõrvale keerama ning kangust meil jätkus. Korra jäid isegi suure kiiruse pealt lenksud pihku. See viimane oli päris karm ja korralik kukkumine. Peagi pärast seda sai see kaherattaline väljateenitud vanaduspuhkusele saadetud. Oh, nostalgia, lapsepõlv.