Täna hommikul ärkasin nuttes. Ja üllatudes. Kuidas saavad nii kauged mineviku varjud veel niimoodi mõjuda? Rääkimata sellest, et need varjud jäävad ajaliselt kaugele minevikku, nad peaksid olema ka nii udused ja ilma kindlate piirjoonteta. Aga järelikult suutis mu unenägu tuua mingisuguseid paralleele asjadega mis korda lähevad. Selline ärkamine ei jätnud mingisugust märki hommikusele tujule ja enesetundele, kõik on tibenstobens.

Päevad on omavahel segamini minemas. Ööd samuti. Need on siin valged. Päike tõuseb kell 4.12.

peataolek päiksetõusu ajal bussipeatuses
pääsemiseks ainus viis on hommikul kell viis
mida jutt on sogasem, seda seltsis segasem
kui öösel pole maganud sa eilses oled siis

meenutuste valguses võib öelda päeva alguses
saab rumalustest targemaks ja hommik kargemaks

Mul on puhkus.