Liiga palju ühe nädalavahetuse kohta

Tuleb tunnistada, et hoolimata tohutust vanuritehulgast ja peo algustundidel kaotatud närvirakkudest, oli kokkuvõttes tegemist väga laheda üritusega. Ametlik kultuuriprogramm koos auhindade jagamise, juhatuse esimehe kõne ja muu taolisega jäi mul küll tabamata. Aga mitteametlik on alati parem :) Hoolimata väsinud jalgadest suutis Karin mind isegi korra tantsima tirida. Ja alternatiivpeo padjasõda sai ka ära nähtud. Kuuldatavasti lõppes padjasõda millalgi sellega, et mingi seltskond leidis, et oleks lahe kõik padjad ühe pikutava tütarlapse otsa ja ümber kuhjata. Mille peale tütarlaps arvas heaks pea patjade alt välja pista ja näidata oma suhtumist sellesse üritusse padjahunnikusse oksendamisega. Njah, õnneks selliste situatsioonide ajaks olin ma juba läinud.

Kui ma laupäeva hommikul kell 9 üles ärkasin, ei olnud kohe mitte mingit sellist tunnet, mis oleks sundinud horisontaalist vertikaali ümber paigutuma. Eelmise õhtu telepidu oli ikka päris korralikult mõjunud hommikust enesetunnet. Aga suvepäevad tahtsid pidamist ning pool tundi pärast dušiall ligunemist tuli nentida, et viie minuti kaupa annab isegi elada. Päikseprillid ette ja autosse.

Kohale jõudes avastasin, et tegemist igati armsa mereäärse kohaga. Veidi inimlikuma enesetunde korral oleksin ma ka siiralt rõõmustanud lagipähe paistvast päikesest. Alkoholivabade jookide valik koosnes limonaadist, mis nägi välja nagu uriinianalüüs ning ei maitsenud sugugi paremini, ja morsist, mis erines esimesest vaid värvi poolest. Seega olin ma sunnitud tegema valikuid siidri ja õlle vahel. Ärge tulge mulle rääkima sellest, et pohmaka vastu üks õlu või siider kuratlikult hästi mõjub. Ei mõjunud, enesetunne rääkis mulle ikka veel sellest, kuidas tuleks üks rahulik koht leida ja natuke magada. Vot täpselt selline enesetunne oli.



Aga paistab, et aeg mõjub suht tervendavalt kuna mingiks hetkeks tekkis mul lausa kiusatus purjelauaga sõitma minna. Aga sellest sain ma õnneks üle :) Praeguseks oleks ma ilmselt Rootsi rannikule jõudmas. Või siis ei oleks purje üleüldsegi püsti saanud. Vesi oli külm kah. Mis ei takistanud eelmisel õhtul kirsivesipiibu taga kohatud mittekolleegi kohe üldse ujuma minemast. Aga väga kiiresti tuli ta välja kah.

Õhtu saabudes paranes enesetunne niivõrd, et joogid muutusid täiesti tarbitavaks. Ja nii palju tantsinud ei ole ma vist küll kunagi. Kõik lihased valutavad. Hailaidiks osutus üks maastur, mida ma vist kunagi enam ilma itsitamata vaadata ei suuda. Ütleme nii, et sellega seoses näitasid paar inimest välja suhtumist selle omanikku. Auto sai... khm... kas just puhtamaks... aga tolmuvabamaks kindlasti.

Kohalikud voodid olid täiesti magatamatud. Selline tunne nagu põrandal magaks. Ja hommik oli taas oi-oi-oi kui raske. Mõte sellest, et homme tuleb tööle minna, ei ahvatle ka sugugi.