Ühe perekonna kinnisvaralugu

"You are always welcome to any gathering" ütleb orkut mulle täna. Seega Sisalikutibi kontoriüritus on plaanitud õigele päevale.

Millal aga saabub aega, kui tähed (olgu kasvõi orkuti omad) ennustavad edu kinnisvaratehingutes? Praegune seis on igal juhul ristivastupidine. Vähe sellest, et minu korteriost paistab omaniku idiootsuse pärast liiva jooksvat. Vähe sellest, et midagi muud tõsiseltvõetavat pole silmapiiril. Aga nüüd on probleemid ka vanemate-vanavanemate kinnisvaratehingutega.

Mu vanaema elas kunagi Märjamaal. Suur maja, suur aed. Kuid provintsielu muutus talle ilmselt tüütavaks, ning hoolimata kõigi nõuannetest asjaga vähemasti oodata, müüs ta nõukaaja lõpus maja maha. Selle raha eest ostis ta korteri Pärnusse, jõe äärde ja puha. Mõne aasta pärast selgus tegusale aianduspensionärile, et korteris ei saa näppupidi mullas sonkida ja lillekesi-tomateid kasvatada. Ja seetõttu ostis ta Pärnusse ka suvila.

Aeg läks, vanaema käis suvila ja korteri vahet. Kuni tekkis järjekordne kinnisidee. Tema juured on ikka Märjamaal, surnuaedki seal ja ega see "linnamelu" talle nii väga ei istugi. Tehtud-mõeldud. Korter Pärnus maha müüdud ja Märjamaale uuski ostetud.

Ja siis sõitis vanaema Märjamaa ja Pärnu suvila vahet. Iga kevad tõi kaasa minikolimise suvilasse, iga sügis asjade tagasitarimise Märjamaa korterisse. Kuni tuule suund pöördus... Vanainimesel ikka raske kahe linna vahet niimoodi käia. Tahaks Pärnusse tagasi. Tahaks osta Pärnusse korterit. Vähe sellest, veel sinna samasse jõe äärde, kust mõned aastad tagasi Märjamaale koliti.

Aga Märjamaa korteri eest ei saa pooltki seda raha, mis Pärnu korter maksab. Ja kes siis pensionärile laenu annab... Küll aga saab laenu vanaema minija ehk minu ema... Ja muust ei olnudki pikka aega kuulda. Kuni mu ema leidis, et hea küll, ta võib selle korteri ju talle osta. Kauaks seda vanaema ikka on, pärast saab selle korteri ju jälle maha müüa. Pärnu vahet sõidame me niiehknaa, ongi lihtsam. Ei pea keegi teda kevad-sügistel kolimistel sõidutama ja muud sellist.

Ema võttis laenu, ostis korteri, vanaema kolis sisse. Ja pani Märjamaa korteri müüki. Nagu arvata võib, ei ole sellises kohas korteritele just väga suurt turgu. Ja mu ema pani ette, et mõneks ajaks võib selle korteri ka välja üürida. Üürilesoovijaid on päris mitmeid. Mille peale vanaema teatas kategoorilise ei. Tema korterisse mingeid üürilisi ei tule. Ja päeva pärast teatas, et tema võttis korteri müügist ära. Tema kolib Märjamaale tagasi ja tehku mu ema selle Pärnu korteriga mis tahab. Tubli kuu aega sai ta Pärnus elatud. Nüüd tellib kolimisautot...

Huh, ära kirjutatud ja ahastus enam ei ajagi üle ääre. Loksub vaikselt ääre piiril. Aga piisab vaid ühest tilgast...