Tähesõjad?

Eile helises laual telefon ja seda vastu võttes ujutas mind hoobilt üle rütmikas, tormkiire ja halvastimõistetav kõne. Keegi vanatädi rääkis ja rääkis ja rääkis, hoolimata sellest, kas keegi teda ka kuulab.

Sõjaaeg, raskus, kannatused, inimesed surevad, iga kolmas inimene võtab osa tähesõdadest, tema naabrid, naabrite lapsed, surevad vähki, teleekraanil poliitiline sulgedekitkumine, tähesõjad, hukkunud, esimene maailmasõda, teine maailmasõda, kolmas maailmasõda. Lahenduseks palju roosat, valged rahutuvid või -kajakad. Uudistes tuleb informeerida, et nii ja nii palju laipu, mitte näidata pilte tähesõdade koletuslikust tööst. Kuidas kõige hullem on see, et inimesed ise ei tohi teada, et nad tähesõjas just praegu osalevad. Mitte ainult eesti inimesed vaid ka venemaal. Soome ja Ameerika inimesed samamoodi, kuigi nemad on meie jaoks liiga rikkad. Ja meil ei õpeta tsiviilkaitset mitte keegi ja inimesed ei oskagi kuidagi ennast kaitsta. Välja arvatud temasugused nõukogudeaegsed pioneerid. Ja rahakott varastati ära ning ta ei taha, et varast kuidagi karistataks või vangi pandaks aga ta tahab, et vargaid lihtsalt temast eemale hoitaks...

Kui ma esimeste lausete peale püüdsin midagi vahele öelda (kasvõi sedagi, et ma ei ole üldse õige inimene, kellele seda kõike rääkida), siis paari tulutu katse peale olin lihtsalt vait. Ta seletas ilma igasugust vastust ootamata viis minutit. Ja siis sama äkki tuli "Aitäh, nägemist!" ja toru visati suure kolksuga ära.

Läksin hetkeks toast välja ja tagasi tulles nägin, kuidas mu telefonitoru seisab laual ja sealt kostub juba tuttavlikku sõnademulinat. Kolleeg oli mu telefoni võtnud ja siis alla andes toru lauale asetanud...