Lihtne nädalavahetus

Täna käisin keskturul. Mujalt ma tõesti ei saa liha osta. Poodides on valik lausa olematu- filee ja filee stroogonovitatuna. Nõmme turg, kui lähim lihamüügikoht, on minu jaoks täiesti vastuvõetamatu. No ja keskturul ma vähemasti saan millegi vahel valida.

Kahjuks ei olnud seekord kohal minu lemmik pannilabidamüüjat, kellest blogimiseks olen ma juba unustuseni hoogu võtnud. Istub ta tavaliselt turuhoone trepi juures ja müütab tavalisi pannilabidaid. Aga mitte täiesti tavalisi- bränditud pannilabidaid. Eristub suurepäraselt oma "pannirõõmudega". Kas ei aja muigama hõiked: "Noormehed, viige oma tüdrukutele pannirõõmu!" ja "Kes viis naisel pannirõõmu, see sai tasuks õllesõõmu." Väga vinge vana.

Lisaks lihale, mille ma kiirelt ja vaevatult turult leidsin, oli soov saada ka natuke veisesinki. Küsin 300 grammi. Müüjatädi Olga asetab üle poolekilose käntsu kaalule ja vaatab küsivalt otsa. Kinnitan oma soovi, et 300 grammi. Mille peale tuleb hala, kuidas ja millega ta seda küll lõikama peaks. Mees hakkas küll abivalmilt soovitama, et noaga aga mina suundusin juba järgmise leti juurde. Mind ei pea huvitama müüjatari oskamatus terariistadega ümber käimisel kui ma saan sama kauba ka mujalt.

Kogusin karmapunkte sellega, et korjasin üles ühe vene vanamammi rahakotist pudenenud kroonise mündi ja poetasin selle kaotajale pihku. Ostsin viiruste hooajaks valmistudes astelpajumarju. Ja imestasin suurepäraste siltide üle. "Leedu oma" oli üks popimaid ja levinuimaid. Kas need sildid peaksid ütlema tegelikult midagi sellist, et "ei, see ei olegi poolast"?

Ahjaa, kui rääkida siltidest, siis Koduextra (küll ma sattusin ikka nädalavahetusel kummalistesse kohtadesse) tragidel töötajatel on väga huvitav arusaam aiateede otstarbest.


















Ja laupäeval sai turbotibin ära kolitud. Karmapunkte tuli paar tükki juurde :)