Ei läinud nädalatki

Väga optimistlikust vaatenurgast on asjad praeguseks lahtipakitud. Mõned muidugi ootavad oma õige koha leidmist aga selline elementaarne kord (või taotluslik korrapäratus) on saavutatud. Jalalihased veel ei mõista hästi, miks ma pidevalt trepist üles-alla ronin aga eks nad varsti harjuvad. Nüüd jääb üle veel oodata, et seltsimehed mööblivalmistajad mu diivani ja tugitooli ka valmis saaks... Ahjaa, avastasin, et samas majas elab üks endine kohtutäitur, Savisaar noorem, Grauberg noorem ja perekond Lorentsid. Seltskond missugune :P

Eile käisin Libahundi needuse võttel. Aasta 1911, lokaal. Kübarad ei ole just mu lemmikaksessuaarid aga vahelduseks on päris lahe seenekest mängida :) Kui suursuur sulgedega kübar veel kuidagi peas püsis, siis lootus kleidisaba peal mitte talluda oleks olnud küll liiast. Valge pikk kleit meenutas kõige rohkem öösärki. Ja kuna öösärgi näol on tegemist minu jaoks täiesti mõistetamatut funktsiooni kandva riideesemega, siis ma just väga omas elemendis ei olnud. Vaesed tolle aja naisterahvad.

Kuna võttelt tööle kiirustades ei olnud aega grimmist loobuda, sain ma hiljem poes käies rea hämmastunud pilke.

Sisalikutibi teadvustas eile lõunaajal, et kolimine on mulle hästi mõjunud. Kõlas nagu miski, mida öeldakse paduhaigele ja väga vähese paranemislootusega inimesele :D