Miks ma ei tunne enda naabreid?

Olen viis aastat elanud viiekordse maja keskmises trepikojas. Ja tuleb tunnistada, et ma ei tea, kes on need inimesed, kellega ma kasvõi ainult seda trepikoda või korrust jagan.

Tean ühte aktiivset vanaprouat, kes maja asju ajab ning ümbruse heaolu pärast muretseb. Tema on meil paar korda isegi külas käinud. Räägib liiga palju aga muidu on täiesti tore vanamammi. Endine õpetaja veel pealekauba.

Tean, et meie korrusel vastaskorteris elas kunagi politseinik. Siis ei olnud ta enam politseinik. Ja siis kolis ta ära. Kes selles korteris nüüd elab... no keegi elab igal juhul.

Kõrvalkorteris on pisike koer. Vähemasti hääle järgi otsustades on ta pisike. Näinud ei ole ma teda mitte kordagi. Koeraomanikke ei ole ka enda jaoks teadvustanud.

Mõned korrused kõrgemal elab üks noor venelane koos oma vanematega. On paar korda käinud meilt raha laenamas (vanemad sõitsid maale ja nüüd ei ole raha, et neile järele sõita jms). Vist on ka tagasi toonud. Aga kui ta mulle tänaval vastu tuleks, siis ega ma teda ära ei tunneks.

Kuskil kõrgemal elavad inimesed väikese lapsega. Julged inimesed. Hoiavad käru trepikojas ühel vahemademel. Siiani alles. Kord leidsin ühe rõdu alt maast pisikese titejaki. Tuvastasin rõdu, kuhu ka teisi sarnaseid esemeid kuivama oli riputatud ning läksin ukse taha jakki omanikule tagastama. Kui uksekellale keegi ei reageerinud, riputasin jaki ukselingi külge. Peaaegu oleks teada saanud, millised need lapsega inimesed on.

Maja ette kogunevad olenemata ilmast vene pensionärid, kes seal siis karjakaupa päev-päevalt maailmaasju arutavad. Ütlen neile alati küll tere aga ei oma õrna aimugi, kas keegi neist ka minu trepikojas võiks elada.

Ja nüüd ma kolin sealt minema ning ei saagi oma naabritega tuttavaks. Mitte, et ma seda väga tahakski... lihtsalt kummaline on, et ma ei tunne inimesi, kellega ma viis aastat külg-küljekõrval elanud olen. Ja ilmselt ei tunne nemad samamoodi mind. Kohutav anonüümsus.