Laminaatparkett

Pühapäev möödus. Tulemiks õekese tuppa mahalaotatud laminaatparkett. Ühest küljest meeletult tüütu. Teisest küljest suurepärane eduelamus. Et kui sisutihedate asjadega parasjagu hakkama ei saa, siis vähemasti põrand sai maha pandud ja näeb täitsa tibenstobens välja.

Rääkisin tibinatele, et nägin ükskord unes, kuidas ma kellelegi rääkisin, et inimesed on nagu laminaatparkett- pealt sile ja ilus pealispind aga sees on ainult papp.

Mõnel laminaadil on see pealispind paksem. Kallim hinnaklass. Aga alusmaterjal on sellegipoolest sama. Paksemast pealiskihist on raskem läbi näha. Jääb mulje, et see pealmine kiht läheb põhjani välja. Vale mulje. Mida kaugemal on papp, seda raskem on selleni süüvida. Ja seda üllatavam on see, kui see papp ennast näitab. Pettus? Ei, puhtalt mulje uskumine, milles on süüdi ainult uskuja ise. Ta peaks ju ometi paremini teadma...

Odavama hinnaklassi laminaadid on väiksema koormustaluvusega. Kuluvad kergemini. Varsti on papp paista. Võltsmulje jääb väga lühikeseks ajaks. Ja seepärast ei tule asjaolu, et seal all papp on, nii suure üllatusena. Ja see papp on täpselt samaväärne kui too, mis paksema laminaadikihi all.

Laminaadikiht on libe. Kõik libiseb maha. Ainult papi tasandil on võimalik inimeseni jõuda. Peaasi, et sa sinna vett ei kalla...

Nüüd lamineeritud kiht peale, teekruus ette ja tööd tegema. Pappi teenima.