Nädalavahetusse mahtus filosoofia eksam, majanduse eksam, Türile vuramine, Turbotibina sünnipäev, Pärnusse vuramine ja Tallinna vuramine. Kronoloogilises järjekorras.

Reede õhtu ei ole see kõige õigem aeg eksamite tegemiseks aga ma usun, et selle eksami tulemus oli positiivne. Emotsioon igal juhul oli seda ja see loeb ka midagi. Kui enda mõistus kõik vajaliku ja mittevajaliku paberile suunas, siis selle jätkuks pakkus naaber veel enda materjale ning ka sealt sai mõned tarkuseterad üles nopitud. Head inimesed on head.

Laupäevahommik on eksamite tegemiseks muidugi veel hullem aeg kui reede. Aga ka majanduse eksam sai tehtud. Tulemus A. Päris lõbus eksam oli.

Ja siis natuke sahmerdamist ning oligi aeg Turbotibina sünnipäevale sõita. Türile. Ujulasse. Oi see ujumine oli mõnus. Ma ei oleks arvanudki, et keset ööd kuskil basseinis hulpimine nii kosutav võiks olla. Käelihased meenutavad seda siiani.

Ühel hetkel ütles aga sisetunne, et valikuid on sellest hetkest alates täpselt kaks- kas jooma hakata või Pärnusse sõita. Valik langes Pärnu kasuks. Mis see 90 km siis ikka ära ei ole. Ilma liigsete sekeldusteta, vahepeal magamajäämiseta ja oluliselt kehvade ilmastikuoludeta jõudsime sihtpunkti ka kohale. Kodus (või noh, teises kodus) magamine on ikkagi väga meeldiv harjumus.
Pühapäevasest Pärnust ostsin endale sõrmuse. Sentimeetri laiune metalli ja punase klaasi kombinatsioon hakkas niivõrd meeldima lihtsalt. Ja kuna ma ei ole harjunud laiade sõrmustega, siis tuli sellega muidugi esialgu natuke mängida. Mis seisnes selle erinevatesse sõrmedesse toppimises. Kuni ühel hetkel juhtus see, mis pidigi juhtuma... Sõrmus sõrmest enam ära ei tulnud, sõrm aga hakkas kajastama kogu värvidespektrit. Kõigepealt punane, siis lilla, siis üha sinisem... Silmade eest jooksis läbi Pärnu kaart punktidega "mina olen siin", "traumapunkt", "päästeamet". Appi tuli õnnelik juhus, mis lasi mu õekesel eelmisel päeval omastada veekindla ripsmetuši, mille mahasaamiseks teatavasti on kõige efektiivsemaks vahendiks beebiõli. Ja kuna ma nagunii linna läksin, siis ma ju võisin olla see hea inimene, kes nimetatud vahendi poest ära toob. See beebiõli mind ka päästis. Õli ja paras kogus jõudu ning saingi sõrmuse ära. Enam ei tee, ausõna. See paanika, mis mind valdas, ei ole teistkordset kogemist väärt. Külm higi, värinad, ringi käiv pea, küünarnukini valutav käsi... Ma võin küll ääretult kergesti afektiäärsesse paanikasse sattuda aga õnneks suudan ma ka läbi selle vatise udu ennast ratsionaalselt mõtlema ja tegutsema sundida.