Alusta lõppeesmärki silmas pidades...

Võttes aluseks emotsionaalse pangaarve, on kõik väga segamini löödud. Ise lõin, ilmselt. On sissetulekud, on väljaminekud. Kui reaalsel pangakontol on sissetulekud harvad ja suured ning väljaminekud hajutatud, siis emotsionaalne konto kipub vastupidi käituma. Kogud ja kogud neid pisikesi positiivsuskillukesi selleks, et suurem negatiivsuslaine selle kõik korraga ära kulutaks. Või dramatiseerin ma seda lihtsalt üle? Ilmselt ka seda.

Võipolla peaks hakkama elu juhtima nagu ettevõtet. Väikest firmakest. Teeks äriplaani, investeeriks, seaks eesmärgid ning hakkaks otsima vahendeid ja meetodeid nende täitmiseks. Pika- ja lühiajaline planeerimine, eksperthinnangud, prognoosid, analüüs. Aga.. kuidas seada elule mõõdetavaid ja reaalseid eesmärke?

Olgu, osad eesmärgid on tegelikult täiesti mõõdetavad. Kui eesmärgiks on sissetulekute suurendamine, siis selle mõõtmisega ei ole kellelgi probleeme. Ka saavutuslikud eesmärgid, nagu näiteks kooli lõpetamine, on täiesti üheselt ja selgelt mõistetavad. Aga kuidas mõõta näiteks õnne ja rahulolu? Kas ma olen õnnelik praegu? Kas ma olin õnnelik aasta tagasi? Kaks aastat tagasi? Olin või? Mina ei oska sellele küsimusele vastata. Teen arvamusküsitluse või?

Miski minus võtab sellise kaine ja ratsionaalse planeerimise vastu sõna. Loomulikult. Lühim tee punktist A punkti B on sirge. Aga selleks, et punktide vahele sirget tõmmata, peab olema teada nende asukohad. Mina olen punktis A. Kus see B on? Pagan küll. Ja kas ma tahan käia mööda sirget joont?

Kes koostaks mulle eluplaani? :)