Kas siis selle maa keel...

Täna toimus Estonia talveaias juba kolmandat aastat koolieelikute luulekonkurss "Emakeele kaunis kõla". Või, kui aus olla, siis toimus konkursi finaal, kus astusid üles 165-st osalenust 25 parimat. Mu mudilane nende seas. Ja, oh sa pagan, kuidas see emakeel küll kõlas! Esiteks tuli tunnistada, et uuema aja lasteluulega ma küll kursis ei ole. 25-st erinevast luuletusest oli minu jaoks tuntud heal juhul 3 tükki. Miks küll minu ajal (khm.. need paar aastat tagasi siis :P) ei olnud nii vahvaid luuletusi nagu "Minu sõber kotlet" või lugulaulukesi lambast, kes ringi kalpsates villast viskas ning lõpuks oli sunnitud tõdema, et ta on üks lambapää küll.

Lapsed, kes neid lullasid esitasid, olid muidugi teema omaette. Näiteks esitas üks 6aastane luuletuse jääpurikatest räppides. Paja ja katla vastastikune sõimlemine käis ikka rusikat näidates ja "Lapse mure" sai ette kantud nii, et enda täiskasvanutemaailma probleemid paistsid päris tühised ja mõttetud. Enda kutsikas kuue parima hulka küll ei pääsenud, kuid esines sellegipoolest päris kenasti ja julgelt.

Head homset emakeelepäeva!