Tšilli nii, et poleks piinavalt valus sihitult hängitud aastate pärast.

Eilne päev liigituks ilmselt nende hulka, mida ma kalendris ära märgin ja järgmine aasta vahele jätan. Aga mitte päris. Lõuna oli ülimeeldiv. Ohtlik aga meeldiv. Lämbumissurm ja lendavad pelmeenid ähvardasid päris tihti. Ripsmetušš kippus suurest naermisest laiali jooksma. Pärast lõunat oleks vaja olnud sidrunit, et see totakas irve näost ära saada.

Sidrunivajadus kadus üsna kiiresti. Mõned uudised läänerindelt ja selleks korraks oli hooleta. Masendav. Niimoodi ei tohi inimestele teha. Oled superheas tujus ja siis äkki nätaki nagu labidaga pähe. Sellise amplituudiga meeleolukõikumised mõjuvad ilmselt tervisele väga kahjulikult.

Tänaseks tean ma seda, et paha tujuga ei tohi juua. Tänane enesetunne on allapoole igasugust arvestust. Sittolla, noh. Ja ega kell 7 tööle jõudmine just palju asjale kaasa ei aidanud.

Mul oli erkkollane vihmavari, oranžid püksid ja punane nahktagi. Väljas oli valge, kuigi veidi vihmane. Ja tuleb mingi idiootlik takso, mis sõidab mulle otsa. Kõnniteel. Mina siis jalakäia rollis. Ma olin nii šokeeritud, et ma ei suutnud isegi selle auto poole vaadata. Mis sest ikka vahtida kah, sõitis ta ju minema. Molkus. Õnneks suuremaid vigastusi ei ole täheldanud.

Ja homme: