Päike ja meri
Eilne päike sobis mulle hästi. Suunasin poolest päevast lauatelefoni moblale ning kolisin ümber koju rõdukontorisse. Kuum päike, lamamistool, päevitusriided, läppar põlvedel, kõrval klaas külma joogiga. Jah, aegajalt võib ka niimoodi töötada.
Päikesega on mul väga isiklik suhe. Supersõbralik. Tema paistab, mina lähen pruuniks. Ta ei kõrveta mind kunagi ära, kui ma ka liiga kauaks vedelema jään. Mina ei lähe vähkpunaseks vaid kohe pruuniks. Korra oli päike mu peale küll solvunud ja väljendas seda kõrvetamisega. See oli siis, kui ma kunagi praktiliselt terve suve päevitamist vahele jätsin. Ei olnud tol aastal tunnet, et järjest kasvavat kõhtu avalikult demoda. Ja siis järgmisel suvel tegi päike mulle selle tagasi. Pidin randa minema niikauaks, kuni laps magab. Aga üllatuslikult magas laps, kes tavaliselt õnnistas mind 15minutiliste uinakutega, kohe kolm tundi jutti. Ja nii ma siis praadisingi. Pärast tegid riided seljas haiget, magamine oli väga piinarikas protsess ning nahk kippus maha kooruma. Aga hiljem sain päikesega jälle kokkuleppele, et oleme sõbrad edasi.
Päike ja meri. Ma ei kujutaks ette elu ilma nendeta. Ma ei räägi suvisest rannaspeesitamisest. Ma räägin mere kohalolekust. Ma ei suudaks elada kuskil, kus mul ei oleks vajadusel võimalik mere äärde minna. Ja sügisesed sombused ilmad, kus päike nädalaid kordagi pilve tagant ei piilu, tapavad mind sisemiselt. Aeglaselt ja järjekindlalt.
Talvel käisin õhtuti-öösiti mere ääres jalutamas. Vaiksed rulluvad vahused lained pilkases pimeduses. Taamal linnatuled. Astud märjale liivale, et näha, kuidas järgmine laine su jälje sealt kaotab. Ja niimoodi korduvalt. On pime, on külm, on tuuline. Aga on ilus ja rahustav. Olen üksi. Talvine meri ei lõhna. Ta on rahulikum ja rahustavam. Peaasi, et ta jääs ei oleks.
Täna käisin ka korra mere ääres. See ei olnud see. See ei olnud see üksik rahulik olek. Meri ei tundnud mind ja mina ei tundnud merd. Nagu selle tervitus, kes ei taha endaga kaasas olevale inimesele muljet jätta millestki enamast kui põgusast tutvusest.
Päikesega on mul väga isiklik suhe. Supersõbralik. Tema paistab, mina lähen pruuniks. Ta ei kõrveta mind kunagi ära, kui ma ka liiga kauaks vedelema jään. Mina ei lähe vähkpunaseks vaid kohe pruuniks. Korra oli päike mu peale küll solvunud ja väljendas seda kõrvetamisega. See oli siis, kui ma kunagi praktiliselt terve suve päevitamist vahele jätsin. Ei olnud tol aastal tunnet, et järjest kasvavat kõhtu avalikult demoda. Ja siis järgmisel suvel tegi päike mulle selle tagasi. Pidin randa minema niikauaks, kuni laps magab. Aga üllatuslikult magas laps, kes tavaliselt õnnistas mind 15minutiliste uinakutega, kohe kolm tundi jutti. Ja nii ma siis praadisingi. Pärast tegid riided seljas haiget, magamine oli väga piinarikas protsess ning nahk kippus maha kooruma. Aga hiljem sain päikesega jälle kokkuleppele, et oleme sõbrad edasi.
Päike ja meri. Ma ei kujutaks ette elu ilma nendeta. Ma ei räägi suvisest rannaspeesitamisest. Ma räägin mere kohalolekust. Ma ei suudaks elada kuskil, kus mul ei oleks vajadusel võimalik mere äärde minna. Ja sügisesed sombused ilmad, kus päike nädalaid kordagi pilve tagant ei piilu, tapavad mind sisemiselt. Aeglaselt ja järjekindlalt.
Talvel käisin õhtuti-öösiti mere ääres jalutamas. Vaiksed rulluvad vahused lained pilkases pimeduses. Taamal linnatuled. Astud märjale liivale, et näha, kuidas järgmine laine su jälje sealt kaotab. Ja niimoodi korduvalt. On pime, on külm, on tuuline. Aga on ilus ja rahustav. Olen üksi. Talvine meri ei lõhna. Ta on rahulikum ja rahustavam. Peaasi, et ta jääs ei oleks.
Täna käisin ka korra mere ääres. See ei olnud see. See ei olnud see üksik rahulik olek. Meri ei tundnud mind ja mina ei tundnud merd. Nagu selle tervitus, kes ei taha endaga kaasas olevale inimesele muljet jätta millestki enamast kui põgusast tutvusest.
posted by oliüks at
22:23
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home