Täna mängime elu

See rist tuli küll suur ja punane. Nüüd on see siis ametlik- ma käisin Tartus. Täiesti vabatahtlikult. Või noh, Pärnust aiatööde eest põgenemise eesmärgil. Nagu ikka, hakkas mul Tartusse jõudes pea ringi käima. See juhtub alati. Mu organism ei suuda vastu võtta nii suurt aja ja ruumi nihkesolekut ning reageerib sellele omamoodi. Ma ei saa öelda, et mulle Tartu ei meeldi. See on nagu Mandarini hiinatoit. Maitseb kohati täitsa hästi, aga ma parem ei üritagi välja mõelda, millest ta koosneb. Tallinn on oma, Pärnu on turvatsoon, Tartu on... imelik.

Klaasist tehtud mu kodulinn Tallinn,
kandiline ja mallimast mallim.

Tegelikult ma tean seda, et inimestega ei mängita. Ma tean päris palju asju veel. Muudab see midagi? Jah, muudab küll. Mängimata ei jäta, sealjuures ennast hästi ka ei tunne. See on vist see kõige halvem variant. Aga no kurat küll, tehke see oma eludega mängimine siis minu jaoks raskemaks. Mhmh, see on halb vabandus...

What a wicked game you play
To make me feel this way
What a wicked thing to do
To let me dream of you.

Eilne boileriparandamiskatse lõppes üsna kiirelt pärast liiga personaalset kontakti 220 voldiga. Jah, igale poole ei tasu oma sõrmi vahele toppida. Järgmisel katsel üritan seda boilerit kahe jalahoobiga parandada. Kui see ei anna soovitud tulemusi, tuleb pöörduda asjatundjate poole. Oi ma ei salli mingeid remondimehi oma pesas.