Mis siis veel nädalavahetusel oli?

Pärast reedet tuli ilmselt laupäev. Natuke kooli ja siis jalutuskäik tagant mustamäelt kesklinna. Päike säras nagu mölakas ja mitte mingisugune tunne ei andnud aimu sellest, et peaks mingi uriseva trolli peale ronima. Edasi tuli Tammsaare park, shoppamistuur päikesesõbralikuma särgikese leidmiseks, Estonia memoriaal, hea seltskond ning palju päikest.

Kui ma koju jõudsin ja nägin, et mu kutsikas sellise imearmsa ilmaga istub toas arvuti taga, siis otsustasin võtta käsile projekti lapse sotsialiseerimine. Kupatasin viimase laua tagant püsti ja käsutasin õue mängima. Virina peale, et tal on seal ju igav, saatsin naabrite ukse taha nende lapsega sõprust sobitama. Sobitus. Nüüd on ainult probleem, et ega ümbruskonnas ringi joostes mingeid sigadusi ei teeks või ohtlikesse olukordadesse ei satuks. Igal juhul on mul õhtuti kodus nüüd uhke üksindus, mida segab aegajalt uksekell, kus tullakse raporteerima, et nüüd minnakse Triinu juurde, nüüd korvpalliplatsile ja nüüd kõrvaltänava mullahunnikutele ronima. Või siis tuleb kutsikas poolõnnetu näoga kuivi ja puhtaid riideid selga panema pärast kraavikukkumist. Või siis kehale tehtud mudamaalinguid maha pesema. Igal juhul annab see juba õige lapsepõlve mõõdu välja.

Pühapäeva ilus ilm ajas kõigepealt tegema mõnda rulluisutuuri kodukandis ning pärast seda järjekordsele käimismaratonile kloostrimetsast kesklinna. 10 km paistis sellise ilmaga täiesti paras jalutamisteekond. Ühe õla suutsin küll päikese käes nõks ära kõrvetada kuid õnneks mu nahk punaseks ei lähe ning maha ka ei tule.

Täna hakkavad tagumikulihased tegema etteheiteid, et neid on nende jalutamistega julmalt ärakasutatud. Peaks kuidagi organiseerima tänaseks õhtuks ka mingi pikema ringi.