Tulge lapsed ja mängime tänagi kildudeks purunevaid inimesi.

Ma ei ole kindel, mis see oli, mida ma unes nägin. Igal juhul vihma rütmiline trummeldamine vastu katust ja katuseakent sobis sellega. Katuseaken... suured rasked vihmapiisad vastu klaasi.. Kui ma silmad avaks, siis ma neid kahjuks ei näeks, tõmbasin õhtul katuseaknale pimenduskatte ette.. odoot, midagi tegin ma veel. Õige küll, tegin akna lahti ka. Uni, vihm trummeldab... aken lahti... ohkurat!

Unenägu lõppes hüppega. Hüppega voodist püsti, täiesti arusaamatu võimega samas kohe piisavalt tasakaalu hoida, et toolile ronida ja aken kinni tõmmata. Kas akna all põrandal ka loik oli, jäi seekord kontrollimata.