Puhkuse teine nädal

Võtaks viimased päevad kokku. Alustaks siis tänasest.

Laiskus võtab üle. Või on see üleüldine väsimus? Viisteist magamata ööd või miskit sellist? Kui pool päeva tuleb end moraalselt ette valmistada selleks, et poodi minna ja siis teine pool päevast end kiita, et vot kui tore, et ma ikka sellise suure saavutusega nagu poeskäik kenasti ühele poole sain, siis järelikult on midagi nihu. Mugavaks hakkan muutuma lisaks sellele.

Rannas tuleb käia õhtupoolikul. Vesi on soe, päike enam ei kõrveta. Kell pool 8 helistav ema teeb suuri silmi, kõrvu ja suid selle kohta, et me veel rannas. Aga oligi kõige mõnusam aeg selleks. Ei mõista päris hästi inimesi, kes end seal lõunase päikese käes praevad. Jah, pruun on ilus. Mingid piirid peavad olema. Miskipärast assotseeruvad päikesekuivatatud tomatid... Pärast randa kohalik rannaputka, kus täiesti adekvaatselt süüa antakse ning pakutakse kutsikatele ka mängunurka. Pole paha.

Eile. Imelised elusad ämblikud. Käisime vaatamas, mulje on olemas. Ämblikud olid imeliselt armsad ja huvitavad. Millegipärast on aga minu suurem poolehoid just skorpionide päralt. Tea, kas see skorpionidevaimustus on seotud minu vaimustusega Skorpionidest või vastupidi? Edasi Texase siseõu koos ussikeste söömise ja muu sarnasega ning öine telekaprogramm.

Üleeeile ja seiklusjutud. Ei oska kommenteerida, ei mõista, ei saa aru.

Hämmastavalt lihtne on rääkida. Ja kuulata. Üldse mitte kergetel teemadel.