Neljas päev

Tundub, et edasi läheb lihtsamaks. Vähemalt tänaseks olen ma suutnud juba mingil määral harjuda sellega, et ma ei suitseta ja see ei tee enam nii palju haiget. Loomulikult jäävad hetked, nagu näiteks lõunasööki lõpetades harjunud liigutus käekoti poole, kuna pealesöögisuits on ju ka vaja teha... Ja siis see valus reaalsus, mis kohale jõuab. Või siis leti ääres seistes pilk sigaretiriiulisse ja meeldiv tõdemus, et näed, neil on õiget marki... Ja mida ometi tehakse kätega sel ajal kui sööki oodatakse? Hoitakse süles? Laual? Tooli käetugedel? Mängitakse juuksesalguga? Kontrollitakse kõrvade olemasolu? Bussi ootamisest ma üldse ei räägigi, see on täiesti uus elamus. Busside graafikud on ilmselt harvemaks tõmbunud - ma küll ei mäleta, et neid asjandusi nii kaua oleks enne ootama pidanud.

Esimest korda istusin kõrtsis lõuna ajal vabatahtlikult mittesuitsetajate lauda.

Köhale on lisandunud nohu. Porgandeid ei taha enam näha ka.