Eesti-Makedoonia 0:1

Kasvatavadki niimoodi jalgpallifänni minust. Või siis... noh, see mäng on mulle alati meeldinud. Ja see on nii päris kui väljaku ääres 0:1 kaotust tähistav lõpuvile pisara silma toob. Läbi paduvihma läbimärgade jalgadega mööda lompe staadioni poole jalutamine oli korralik lapsepõlveelamus. Teate ju küll, ilma kummikuteta soojas veelombis solistada hoolimata sellest, et püksisääred põlvini märjad... Siiras lapselik rõõm märjakssaamisest. Ja jalgpallist :)