Selge: olen haigeks jäänud. Varem pole ma kunagi unenägusid näinud. Räägitakse, et muistsetel olnud see kõige tavalisem ja normaalsem nähtus - see unenägude nägemine. Nojah, eks olnud nende elu üks kohutav karussell: roheline - oranž - Buddha - mahl. Kuid meie ometi teame, et unenäod on tõsine psüühiline haigus. Ja ma tean: seniajani oli mu aju kronomeetriliselt täpne, kiiskav, ühegi tolmukübemeta mehhanism, kuid nüüd... Jah, nüüd on nimelt nii: ma tajun seal, ajus - mingit võõrkeha - see on nagu imepeen ripsmekarv silmas: iseennast tajud tervenisti, aga see ripsmekarvaga silm - see ei lase ennast unustada silmapilgukski...

Jevgeni Zamjatin "Meie"

Täna on kummaline päev olnud. Kaks tassi kohvi. "Cute" ütles ta selle kohta. Teine tassitäis kraanikausist alla. "Cute" ütlesin mina selle kohta, et ta teadis - teadis, et ma teen kaks tassi kohvi. Pesemata tasse on üks.

Tööle jõudes ütles kolleeg: "Sa ei saa usaldada teisi rohkem kui sa ennast usaldad". Tervituse asemel. Hea. Järelikult mingis osas ennast usaldan.

Koju jõudes oli kogu ümbruskond mattunud halli. Jah, halli. Nagu suits, nagu udu. Hall. Lõhnas kahtlaselt aga mitte suitsu moodi. Pigem süütevedelik. Ei tea, mis see on aga seda on kõikjal. Üleval õhus, all maapinnal, minu juustel... hall.

Kämpingu ees peatus just 18 saksa autosuvilat. Kust neid nüüd niipalju tuli?