Sügis

Haige olla on mõnus. Saab poolest päevast töölt ilma süümekateta ära jalutada. Tuled koju, teed ettevalmistusi voodisse ronimiseks. Plaat mängima, suur kruusitäis kuuma teed, tilgutad iidamast-aadamast pärit rummipudeli põhja teekruusi, läppar ja telefonid voodi kõrvale, sokid jalga, tabletid sisse. Kass uudistab ilmse huviga sellist ootamatut käitumist kuid seab end lõpuks su kõrvale voodisse sisse. Katuseakendel trummeldab vihm...

Haige olla ei ole mõnus. Õhk ninast läbi ei käi, juba pikemat aega on tunne, et ajud väljuvad nina kaudu. Suukaudu hingamine ajab köhima. Maailm käib silme ees ringiratast nagu nurka pandud blondiin ümaras ruumis. Suunaga paremalt vasakule. Enesetunne jätab tugevalt soovida. Soovimine ei aita.

Kaks sõdurit istuvad kaevikus. Üks täristab kuulipildujast vaenlaste poole, teine annab padrunilinti edasi. Tarata-rata-tarata-rata-taa..
- Kuule, hea on lasta (tarata-rata-tarata-rata..)
- Misasja?
- Hea on lasta noh.
- Kuidas nii?
- Kuumaks ei lähe. (tarata-rata-tarata-rata..)
- Mida?
- Ma ütlesin, et raud ei lähe kuumaks.
- Ahsoo.
- Nojah. Sügis noh.