Kellele meeldib koristada?

See ei tule vist väga suure üllatusena, kui ma nendin, et olen üks marulaisk inimeseloom. Eriti laisk olen ma sellisel juhul kui teemaks on koristamine. Aga, nagu sellest üksi vähe oleks, olen ma sinnajuurde ka väga tundlik kõige ennast ümbritseva suhtes- segamini elamist ei kannata silmaotsaski. Kombineerime need kaks omadust ja saame väga kehva komplekti- koristada ei viitsi aga korralagedus tekitab stressi. Selle asemel, et lihtsalt laisklemist nautida, olen ma pidevalt ärritunud oma laiskuse pihta.

Nurka sigineb tolmurull, mis on juba mõned päevad tagasi oma kutsikaeast välja kasvanud ja nüüd laiutab häbematult põrandal ja liigutab iga väiksegi tuuleõhu peale ähvardavalt saba. Märkan tolmurulli ja nendin omaette, et keegi võiks selle põranda vast üle tõmmata ja selle õuduse likvideerida. Järgmisel päeval põrnitsen tolmurulli juba altkulmu- ikka ta veel seal. Ja ma ikka veel ei viitsi tolmuimejat välja otsida. Kolmandal päeval olen juba tige- kuradi tolmurullid siin igal pool, kass ka ajab karvu, keegi enda järelt ei korista ja kedagi ei huvitagi, et siin võib oma s--a sisse ära uppuda! Kui ma neljandal päeval lõpuks selle liigutuse ära teen ja tolmurulli likvideerin, siis selleks ajaks on põranda ületõmbamisest saanud minu peas juba heraklese-mõõtu vägitegu, kõigist pereliikmetest ilmselged puhtusevaenlased ja minust see vaeslaps, kes peab üksi rabama sel ajal kui keegi teine lillegi ei liiguta.

Kui mu poeg käis ühel klassivennal külas ja sealt pärast koju jõudes mainis, et küll neil on maja segamini, siis ma rõõmustasin siiralt. Tõesti, seal ei olnud mingit naabrist-parem-tunnet või kahjurõõmu teiste inimeste segaduse pärast. Rõõmustasin sellepärast, et sain aru, et ma ei ole ainuke kodus, kelle jaoks on mingi elementaarne kord siiski väärtus ja sellest erinev jääb silma. Rõõmustasin sellepärast, et ma ei ole oma koristamisvaenulikkusega viimane mammut vaid neid on teisigi.

Ma ise ei pane külas käies küll enamasti tähelegi, kas kõik läigib või mitte, kas asjad vedelevad diivanil või on kõik kenasti kenasti triksis-traksis-korras. Tõesti, ei näe seda. Minu küllatuleku pärast ei ole teil vaja koristada, asjatu vaev, ma ei paneks vist tähelegi. Minu jaoks ei ole oluline see, millises korras kellegi kodu on. Minu jaoks on oluline see, millises korras on minu kodu. Samas, oi kui oluliseks muutub minu kodu korrasolek siis, kui keegi mulle külla tuleb... Ise teiste segadust ei näe ja ei hinda, küll aga olen ma täiesti veendunud, et kõik vaatavad minu kodu tolmurulle ja soppa esikupõrandal hindaval pilgul.

Viimasel ajal on mul kodusolemise aega tunduvalt rohkem ja seega ka aega koristamiseks. Huviga ootan, et kui ma iga päev jupikaupa koristan, kas ma siis jõuan ka kunagi segadusest ringiga ette. Et vaataks ringi ja nendiks, et ei olegi nagu otseselt vaja midagi teha, korras niigi. Hetkeseisuga ei ole ma sellele tulemusele veel ligilähedalegi jõudnud. Tõsi, kunagi varem ei ole mul aknad nii vara kevadel pestud olnud. Tõsi, ma ostsin endale lausa põrandaharja- atribuut, mida mu elamises seni ei olnud. Ausõna, ma üritan iga päev end ümbritsevat keskkonda positiivses suunas mõjutada. Ausõna, ma endiselt ei taha ja ei viitsi... Aga teen.

Kõik oleks nagu ilus ja tore. Inimene saab enda laiskusest võitu, elamine saab korda, inimene tunneb ennast korras kodus palju paremini... and they lived happily ever after. AGA... Kui ma panustan ja pingutan selle nimel, et enda laiskust murda ja kodust olemist mõnusamaks teha, siis tahaks ju hirmsasti, et ka teised ümberkaudsed paneksid neid pingutusi tähele ja mõistaksid, et vannitoa põrand ei saanud puhtaks iseenesest vaid selleks oli vaja kellelgi lapp näpus käpuli põrandal roomata. Tahaks, et kui just kaasa ei lööda minu kodu korda eesmärkide saavutamisel, siis vähemalt ei töötataks minu vastu. Kui laud on just puhtaks pestud, siis oleks ju tore näha, et võileiva alla pannakse taldrik. Või puhtale põrandale ei peaks tekkima sokipaar, mis näib tõotavat järeltulijaid samasuguse kindlusega nagu kevadine kassikontsert akna taga. Ja minu enviroment-meter on jälle punases, rääkimata siis tujust. Ja piisab täiesti paarist-kolmest sellisest pisiasjast, kui ma juba leian, et minu tööd ei märgata, ei väärtustata, peetakse enesestmõistetavaks ja ma muutun sama rahulikuks ja tasakaalukaks nagu ülekeev piim.

Kui täna küsis kallis abikaasa, et mida me nüüd teha võiksime, palusin, et ta äkki tõmbaks tolmuimejaga vaiba üle. Vaip, teate, on üks pealtnäha tasane ja ohutu, aga loomult salakaval olevus, kes varitseb süütu olekuga põrandal, et siis endasse imeda iga tolmukübe, karv ja prügi ning neid siis oma elu hinnaga kinni hoida. Tulemuse tolmuimejaga likvideerimine on sedasorti ettevõtmine, mille jaoks olen ma liialt hapras konditsioonis ning mis pigem eeldaks füüsiliselt heas vormis meesterahva karmi kätt. Kirjeldatud käte omanik arvas aga, et pigem teeks ta seda homme. No see homme kõlab kahtlaselt nagu minu tolmurulliloo alguspäev. Lisaks kuulsin ma täpselt sama palve peale seda homme-vastust ka eelmisel korral, mil siis pärast nädalaajast homsepäeva ootamist ma ise tolmuimeja kätte võtsin ja vaiba puhtaks tegin. Seda kõike (ja oi kui palju muud) ma oma rahulikul ja tasakaalukal (ülekeev piim!) moel armsale abikaasale teada andsin. No ja mida ma sellega saavutasin? Tulemuseks kaks teineteise peale turtsuvat ja tigetsevat täiskasvanut, kellest üks on täiesti veendunud, et teine ei liiguta kodus lillegi ning teine usub, et sai üle küüru avansina millegi homme tegematajätmise pärast. Tõenäoliselt on mõlemal õigus. Enda vaatepunktist muidugi. Arvamuste paljusus pidavat demokraatlikus ühiskonnas olema edasiviiv jõud, aga selleks, et näha, mida see jõud hetkesituatsioonis edasi viib, on küll minust nutikamat inimest vaja.

Häda ja viletsus selle koristamisega, ausõna.