Parkimisautomaatide vandenõu

Eile sai hommikul isegi veidi tööd tehtud. Lõuna möödus jahedapoolset ilma trotsides Seiklusjuttude hoovis, kus sai suur hunnik porrulauku spagettide vahelt välja õngitsetud. Ning siis juuksurisse (punane poisipea, as usual :P). Ja ega pärast seda ometigi tööle tagasi ei minda. Tuli sõita hoopis kristiinesse jäätist ostma. See jääb mullegi selgusetuks, miks just kristiine ja miks just jäätis. Tee viis lihtsalt sinna ja jäätiselett jäi ette. Kui ma olen juba mingi professionaalsuse saavutanud autoroolis suitsetamisel, siis samas kohas jäätisesöömine osutus tunduvalt keerulisemaks. Liiklusohtlikuks ehk lausa. Hea, et ma üldiselt jäätist ei söö :)

Autoga liiklemise üks suurimaid puudusi on vajadus liiklusvahendit aegajalt ka kuhugi parkida. Kui praeguseks olen ma tehniliste oskuste poolest selle probleemi enda jaoks likvideerinud ja kunstparkimine pole enam mingi kunst, siis nüüd on mu teele ennast veeretanud kurjad parkimispiletiaparaadid.

Paar päeva tagasi keeldus Norde Centrumi parkla aparaat mulle kaardikest andmast. Kui ma lähedalasuvalt turvamehelt selle kohta seletust küsisin, siis suunati mind parkimiskaarti hankima infoletti. Sealt ma selle ka sain. Aga järgmine aparaat, mis peaks selle kaardi kenasti ära sööma ja mulle tõkkepuu avama, sülitas kaarti idioodi järjekindlusega välja ning vilgutas tulukest, mille kohaselt mu pilet kehtetu olevat. Veel üks tiir infoletti ja pärast seda aparaat leebus ning lasi mu välja.

No ja eile juuksurisse minnes paistis asi toimuvat sama stsenaariumi järgi. Vabaduse väljaku parkla. Liginen tõkkepuule, vajutan suurt rohelist nuppu. Ei kaarti ega midagi. Vajutan veelkord. Ja veelkord. Ja veelkord. Ei miskit. Proovin siis jõudu pisikese punase nupuga, mis peaks mind ühendama parklatöötajatega. Jälle ei miskit. Aparaat pilgutab mulle kelmikalt oma ainsat rohelist silma ja ei paista sugugi koostööaldis. Nii umbes kahekümnenda nupuvajutuse peale hakkab masin sisisema ja urisema ning sülitab mulle soovitud kaardikese. Igaks juhuks sõitsin tagasivaatamata parklasse kartuses, et varsti tulevad avast ka kõigi ülejäänud nupuvajutuste tulemused ning mu auto mattub paberilipikute kuhja alla.

Ja nüüd tuleb ülevalt lehed ära tuua. Näis, mis sisalikutibi siis Padariplaadist kirjutas.