Väsitavad pühad

Kui ma veidi allpool kirjutasin, et igasugusest grillimisest on sügavalt siiber, siis olgu ka ära märgitud, et nimetet' tegevusest ei saanud jaanipäevakanti ei üle ega alt.

Jaanik algas jaanilauba hommikupoolikul suure koristamisega. (Mhmh, praegu võib mulle veel külla tulla.) Õhtupoolik algas Vääna-Jõesuus tuttavate uue elamise ülevaatamisega. Kes meist ei tahakski elada Masinaehitaja tänaval :P Seltskond koosnes kahest rasedast, ühest pooleteiseaastasest ja ühest kuuepäevasest põnnist, kahest koerast ja hunnikust tavatäiskasvanutest. No ja siis me grillisime. Õhtu edenedes autosse ja Pärnu poole. Poolel teel helistas pärnusõbrants ja kurtis oma rasket elu, mida saaks lahendada vaid see, kui me tema ja ta teisepoolega koos jaaniõhtut veedaksime.

Pärnusse jõudes grillisime natuke vanematega, harjusime ümbrusega ja kolisime siis kuskile keskuse poole, kus sõbrants meid ootas. Kui keegi peaks kunagi tahtma külastada Pärnus sellist kohta nagu Nikolai lehtla, siis soovitan kiiresti ja kindlalt ümber mõelda. Teenindav personal on päris jube. Kõigepealt ei uskunud nad, et numbrisildikesel (noh, see silt, mille järgi sööke lauda tuuakse) võiks olla nuber 55 ja väitsid, et me kleepisime selle kahest viiest kokku (mida me ka tegelikult tegime, aga see ei loe). Järgmisena kuulsime, kuidas järgmised kliendid väga konkreetselt ühte v-tähega kohta saadeti (ei, see ei olnud veneetsia) ja jõudsime järeldusele, et meiega suheldi ju tegelikult ulmeviisakalt. No ja sealt me ka ära läksime. Koju. Grillima. Appiappi.

Järgmised päevad läksid väga kiiresti. Päike. Grillimine. Kana-pastasalat. Grillimine. Pohlad. Päike. Ma pidavat olema nii pruun, et mind ei ole pimedas enam näha. Samas, päris pimedas pole mind kunagi näha olnud...