Natuke ka seekordsest tuurist

Mõned nädalad tagasi pakkisime asjad, istusime autosse ja sõit algas. Pärnus väike vahepeatus maasikate kaasavõtmiseks ja siis piiri poole.

Läti oli nagu Läti ikka. Tagasiteel sama riigi läbimisel näitasin ma kuuevarbalistele parastades autoaknast, millised näevad välja viie varbaga jalad. Sõita nad igal juhul ei mõista. Küll aga teid ehitada. Mistõttu rääkis ka iga teine märk zela remontsist ja ümbersõidust.

Leedu, nagu tavaliselt, oli juba tunduvalt parem. Kõik põllud täis lehmakesi, keda sealsamas silk-solk ämbrisse lüpstakse, kõik teed täis hobuvankreid. Ehk siis maal elu käib. Ja üliviisakalt hoiatatakse politsei eest.

No ja siis tuli Poola. Millegipärast on Poolal mulle alati väga uinutav mõju. Nii kui üle piiri saime, tuli mul uni. Ja pool Poolat saigi maha magatud. See riik on ikka liiga suur. Liiga vähe kaardimaksevõimalusi samuti. Kõht oli tühi, söögiks olid vaid Pärnust kaasahaaratud maasikad, millest selleks ajaks oli juba siiralt siiber ning null kohalikku raha ei võimaldanud ka muud sööki hankida. Õnneks leidus siiski üksik bensujaam, kus muuhulgas ka süüa müüdi ning kaardiga maksta sai. Vahepeal väike vahepeatus puhkamiseks ja hommikuks olimegi Berliinis.

Nädal Berliinis lebotamist. Üsna palav oli. Kõige elamusrikkam oli käik maailma aedade parki. Suuur ja ilus park, kus leidusid mõned üliilusad aiad. Kõigepealt Türgi aed ilusate mosaiikide ja purskaevudega.
Siis Hiina aed oma tiikide, paatide, kivide ja kaladega.

Bali aed asus üliniiskes ja kuumas kasvuhoones ning sisaldas suurepärast valikut orhideedest. Kui väljas oli õhutemperatuuri 30 kraadi ümber, siis sealt kasvuhoonest välja astudes tundus see lausa jahe.

Edasi kõige väiksem aga kõige tähendusrikkam Jaapani aed. I-me-ilus, nagu mu äi selle kohta ütleks. Järgmiseks aastaks peaks valmima ka Korea aed.

Berliinist läks sõit uuesti Poola poole ning sealt Ukrainasse. Ehk siis ideeliselt oleks kõik läinud täpselt nii lihtsalt. Tegelikkuses ei jõudnud me mõelda, et varsti peaks piir tulema, kui meid üllatas piirijärjekord. Pikk ja suhteliselt liikumatu. Selline järjekord, milles enamik seisjaid iga paari tunni tagant oma autot edasi lükkasid, kuna mootori käivitamine selle pooleteise meetri sõitmiseks oleks üsna mõttetu olnud.
Õhtul jõudsime järjekorda, hommikuks oli meie ees seis selline.

Ja meie taga selline. Ehk siis ei olnud tegemist väga lootusrikka olukorraga. 20 dollari olemasolu ja loovutamissoovi korral sai loomulikult kohe ette. Ja piirivalvurid tegid kõik, et neid, kelle närvid ses järjekorras seismisele vastu ei pea, oleks võimalikult palju.

Aga lõpuks jõudsime ka piirile, kus karm tädi uuris ja puuris meid üpris põhjalikult. Riiki sisenedes pead täitma deklaratsiooni, kuhu kõik oma isikuandmed kirja paned. Lisaks nendele ka peatuspaiga aadress Ukrainas. Noh, kirjade järgi peatusime me siis Jaltas, Lomonossovi 8. Kui keegi peaks teadma, kas Jaltas Lomonossovi tänav on ja kui, siis mis seal 8. majas asub, siis andku aga lahkelt teada. Piirivalvuritädi ei paistnud õnneks teadvat. Passi löödi tempel autonumbriga, mis lubas sissetoodud auto pärast ka välja viia ja edasi tollionu käpa alla. Viimane küsis vaid sõbralikult, et kontrabandu jest ja naeruturtsatuste ja eitava vastuse korral lasi meid minema. Ja Ukrainas me olimegi.

Ukraina võttis meid vastu tohutu hulga koduloomadega tee ääres, igaühel oma inimene kaasas, ja veel suuremate aukudega tee sees. Selle kõrval on Eesti teed peegelsiledad. No ja selline linn nagu Ternopil pakkus meile augu, milles läks autokumm. Kuna autol on kaasas vaid too õnnetu pisike varuratas, mis kannatab vaid lühikest maad alla 80se tunnikiirusega sõita, siis järgmises linnas siirdusime kummiparandusse, kus selgus, et sellest kummist enam elulooma ei saa. Mitmest kohast katki löönud. Järgnes seiklus mööda linna autoturgusid, kus selgus valus tõsiasi, et meie mõõtmetega kummi ei ole võimalik saada. Seega siis kaks veidi suuremat ja laiemat kummi taha ja saimegi edasi sõita. Vahepeal sõin ära kilo tumepunaseid ja ulmemagusaid mureleid kah.

Läksime Ukrainasse nostalgiat otsima ja sedame sealt ka saime. Mis olekski nostalgilisem, kui
tänaval asuvad joogiautomaadid, kaljatünnid ja sellised telefonid (väikeste uuendustega, nagu näha). Lenini kujud igas suuremas linnas, poes müügil kõrvuti kondentspiim ja kondentskohv. Poest väljudes pead turvamehele ette näitama koti sisu ja tšeki. Ühel metsavahelisel teel võttis meid vastu silt "Zona NMT". Levialasse väljasõite tegevaid busse polnud näha.

Tööd tehti nii, nagu ikka nõukogudeajal kombeks. Raudteeülesõit oli kinni ja autod suunati sealt kõrvale. Raudtee ääres istus 9 meest, tegid suitsu, naersid ja lobisesid. Üks mees nokitses midagi rööbaste kallal. Pildistamise peale ainult naeratati säravalt.

Samast raudteest sõitsime me 1 km jooksul üle neli korda, millest kolm korda istusime ühe ja sama rongi taga. Ma ei saanudki päris täpselt aru, kas siksakki oli ehitatud raud- või sõidutee :)


Mis puutub Odessasse, siis see oli uhke aga ulmeräpane. Liiklus oli seal selline, et iga viie minuti tagant tuli kergendatult ohata ja tänada neidsamuseid ellujäämise eest. Leidsime väga armsa kämpingu. Söö puuotsast aprikoose või käi ujumas, ise tead. Must meri oli fantastiline. Läks väga kiirelt sügavaks ning soolane vesi kandis nii hästi, et veepeal püsimiseks ei olnud eriti liigutada vaja. Vesi oli soe aga mõnusalt värskendav. Rannas müüdi vaadiõlut hinnaga umbes 6 krooni per pool liitrit. Ja igas suvaliseski kohas olid kõige maitsvamad pelmeenid, mida ma elus söönud olin.

Kalaturg oli vaatamis- ja maitsmisväärsus omaette. Suurepärane tundmatu külmsuitsukala. Peaaegu läbipaistva lihaga ja ilma tüütute väikeste luudeta. Samamaitsvad vähid hinnaga alla 3 eegu tükk. Lisaks veel igatsorti kuivatatud kala, mis seekord meist küll sinna jäi.

Kiiev oli grandioosne ja peaaegu ülesvuntsitud. Kõige paremini sümboliseeris seda üks päris armas lõvipurskaev. Lõvi oli olemas, vesi oli olemas, vesi tuli isegi suust välja. Aga veesurvet polnud, seega voolas vesi suust lõvi kõhu alla, jõudes maha sellest kohast, kust tavaliselt muud vedelikud eralduvad. Ehk siis kõik oli, aga midagi oli ikka puudu.

Fantastilist arhidektuuri ilmestasid satelliidipannid ja kinniehitatud rõdud. Maja iseenesest oleks suurepärane, vaja vaid korda teha.


Liikluses domineerisid ülekaalukalt vene päritolu liikurid. Oli nii uuemaid kui vanemaid, taksod ikka kohustuslikus korras Volgad.

Aga inimesed olid kõik ääretult sõbralikud. Parkimiskontrolör andis Kiievis parkimispileti ostu peale ka kiirülevaate sellest, mida linnas vaadata tasub, kus nood kohad asuvad ning kuidas sinna saada. Lisaks näpunäited parkimise ja selle hindade kohta.

Ega nad seal just hästi ei ela. Piirijärjekorras kohatud ukrainlane rääkis, et nende keskmine palk on 300 grivnat (u 900 krooni). Arveldamine käib dollarites. Piirilt salakauba ülevedamise korral 100 dollarit piirivalvele ja 100 tollile.

Tagasisõidul õnnestus piir 12 tunni asemel 5 ja poolega.

Kokkuvõtlikult läheks tagasi iga kell. Toredad inimesed, toredad hinnad, maitsvad söögid, mõnus meri. Mida muud olekski vaja. Kui nad ainult oma teed korda saaksid...