Peavalu ja lendav tünder

Ei teagi kohe, kas märkida eilse peavalu jätkumist või nimetada see pohmakaks. Igal juhul olen ma täna sügavalt ibuprofeni-usku.

Kuna lisaks mulle endale on puhkus mu lapsel, siis vihmaste ilmadega on ju tore vaadata vanu häid lastesaateid. Mõmmi ja aabits, Nõiakivi, Karlsson katuselt... Väga õpetlikud ja südamlikud lastesaated.

Välja arvatud Karlsson. Toosama parajalt paks mees parimais aastais. Kuidas suhtuks lapsevanem oma 7-aastase poeglapse kummalisse sõprusesse tüsedusele kalduva kergelt keskealise meesterahvaga? Lendab või mitte, see ei omagi suuremat tähtsust. Tegelane siseneb akna kaudu teie korterisse kui teid silmapiiril ei ole ja suhtleb teie lapsega. Muuseas tekitab lapse jaoks ohtlikke olukordi vedades teda majakatustele, kust too peaaegu alla kukub ning tekitab auruveduri lõhkumisega plahvatuse. Tüüp valetab nii, et suu suitseb, petab välja lapse taskuraha, varastab, ajab lapse vastkoristatud toa uuesti tolmuseks ning korraldab vannitoas korraliku uputuse, mis ilmselt allkorteri elanikele kõvasti meelehärmi põhjustab. Ainus, mis Karlsson suudab lastele õpetada, on kehvas olukorras rahulikuks jäämine (rahu, ainult rahu!). Ma olen kindel, et ükski lapsevanem ei tervitaks sellist tegelast oma kodus. Miks siis raamatud-lavastused nii popid on? Nende kaudu on see lendav tünder laste suur sõber vanemate täielikul heakskiidul. Ma ei ütleks, et ma tahaks sellist sõpruse mudelit oma lapsele õpetada.