Puhata ja mängida

Kuna kõik ümberringi paistavad õhkavat puhkuse järele, siis mis mulgi muud üle jääb. Nädalavahetusse mahtus täpselt marssruut kool-sünnipäev-riia-kodu-ongiesmaspäevjuba. Niimoodi pooltõbisena ei olnud selle läbimine teabmis lihtne. Igal juhul on tunne, nagu oleks nädalavahetus vahele jäänud ja töö tahab vaikselt jalgu alt ära lüüa. Aga pole viga, elame edasi.

Mingil kummalisel põhjusel astusime Riias ka Lidosse sisse. Ilmselt selleks, et kontrollida, mida need inimesed, kes sellest suure õhinaga pajatavad, siis niiväga seal leiavad. No ja süüa oli ka vaja ju. Ja ma võin öelda, et ma päris kindlasti sinna rohkem ei lähe. Liinisöökla. Laveerid oma kandikuga tohutus rahvamassis, trügid ühe leti juurest teiseni, et aru saada, mida seal pakutakse, valida ei ole aega, kuna järjest lisanduvad turismibussidetäied inimesi, kes oleks nagu nädalate viisi näljas olnud. Kui sa midagi oma kandikule saad, siis algab mäng "kui mitmes mööda trügiv inimene kandiku ümber ajab". Suured pannitäied erinevaid rasvas praaduvaid asju. Kurat seda teab, mis need on, silte lugema ei mahu. Olles siiski midagi endale kandikule saanud ja seda ümberajamata väljapääsu poole jõudnud, võtab sind vastu kassasaba. Järgmine etapp on laua leidmine. Väga vaevaline etapp, kuna ega ikka ei ole eriti pakkuda. Ja kui sa kõige selle lõpuks siiski oma kandiku kuhugi lauale suudad munserdada ning istumiseks isegi tooli saad, siis selleks ajaks on söök täiesti külmaks läinud.

Ahjaa, väljas olid mingid papist põhjapõdrad ja jeesuslapsukesed päkapikkude keskel. Aga ma ei tahtnud sellesse teemasse eriti süveneda. Pigem huvitas mind võimalikult kiirelt sealt minema saamine.

Võibolla on mus liiga palju sotsiofoobi ja see paneb hinnangutele pitseri. Aga samas ei suuda ma ka kuidagi ette kujutada seda inimest, kes taolisi olukordi naudiks. Edaspidi jään Riias ikka Cilipizzale truuks. Nii head pizzat kodumaalt ei saa.