Urr

Kui sisalikutibi suhtes olen ma täiesti teadmatult võtnud kaitsva emalõvi rolli (mitte, et tal just väga seda kaitset vaja oleks, või mina suudaksin midagi väga ära teha), siis oma lapse suhtes olen ma täiesti teadlikult ning läbikaalutletult terve kari lõvisid. Jah, võibolla ka veidi overprotective. Viimaste päevade sündmused ja sündimatused on läinud just selle kaitsepositsiooni tähe all. Urisen igasse ilmakaarde ja mitte põhjuseta. Ja isalõvi ei ole mitte see, kes minuga kõrvuti kutsikat kaitsma asuks, vaid järjest enam just oht oma järglasele. Ja mitte ainult talle vaid ka mulle. Vahega, et mina suudan end kaitsta ise, kui kutsikas ei ole selleks mitte mingil moel võimeline ning kannatab nii või teisiti kõige rohkem. Väga näotu olukord ja väga munadeta isane.